Give me half!

Sa mulle 80 tonni ei taha anda? Ma saaks Kuldsest Börsist siis endale kollase mootorratta. Või anna kasvõi 30 tonni ja ma võin punase ka võtta. Okei. Ma võin hõbedase ja 23 tonnise ka võtta. No eks ma vist leian odavama ka, aga need olid esimesed. Ja need on sportmudelid. Ma ei hakka neid eriti ilusaid vaatamagi, sest et juba piilusin ühte - Harley Davidson ja maksab kõigest 229 000 krooni. No... Ma arvan, et siiski mitte vist, jah. Tahaks, aga minu eluajal vist jääb ära. Ma võin oma laste nimel töötada nagu Andres. Hehe.
Ma vaatasin ainult 50 ratast läbi [üks lehekülg] ja mu süda jäi haigeks. Kuidas saab nii olla, et mul ei ole sellist iludust kuskil? Appiii...
Lisaks maksab Annely autokoolis A1 kategooria koolitus 3900 + esmaabi ja muud asjad. Järva autokoolis maksab sama kursus õpilastele 4800.- + esmaabi. Aprillis liitumine on LRK's 3900. Muidu 5 tonni... + veel esmaabi nagu ka eelmisel kahel kolm sotti. Oeh. Miks ma seda juttu ajan? Ma võiks ju lihtsalt vait ka olla, eks? Aga ma ei ole. Ma nii hullult tahaks ratta lube, aga kust ma võtan 27 200.- lihtsalt praegu? No kuskilt ei võta, eks? Ei võta lihtsalt. Pole võtta kuskilt. Aga tahaks, et oleks...
Siiski! Usu mind - kunagi sõidan mina mootorratta seljas. Seda ma luban. Ma ei anna ajapiirangut, aga ma luban, et kunagi sõidan ma ise mootorratta seljas. Mitte, et sind eriti kotiks, aga mind kotib. Ma juba pääris tükk aega olen teadnud, et mina sõidan ka kunagi mootorrattaga. Ehk algas see juba mu varases lapsepõlves, kui Throttle, Modo, ja Vinnie tegutsesid mu lemmikmultikas? Throttle oli natuke nerdy ja tal oli roheline ratas, Modo oli hiiglaslik, metallist käega ja sinise rattaga. Vinnie oli valge, punase rattaga, mu lemmik ja Ooperifantoomi maskiga, sest ta nägu oli kahjustatud. [samas sõjas, kus Modo kaotas käe]. Võib-olla oli see mingi põhjus, miks mulle mootorrattad meeldivad? No aga kuidas sa neid tüüpe ei armasta? Kuidas?! Hakkasin vaatama ja ma tundsin Limburgeri ära ja tema selle lolli õlise käsilase ka. Oeh. Ma ikka vahest mõtlen, et ma olen lapsik, aga... Mis seal ikka, eks?
Lapsikuste peale minnes - TMNT! Leonardo, Raphael, Donatello & Michaelangelo! Neid ikka teate ju? Teenage Mutant Ninja Turtles! Nemad olid ka ikka... Oeh. Otseselt seal mul kellegisse crushi ei olnud. Vinnie oli ikka parem, aga mulle meeldis TMNT. Väga! Nad elasid viiekesti kanalisatsioonis ja mingi ninjarott oli nende juhendaja. Seda ma mäletan iseenda tarkusest. Ja nad sõid koguaeg pitsat! Oeh... Head ajad. Head ajad.
Tegelt oli mul veel multareid, mis jõõhkrad lemmikud olid. Näiteks 'Kõik koerad lähevad taevasse'. No ma ei saanud, kui kurb see oli. Ikka jõõhkralt. Ma seda eriti ei mäleta. Aga mäletan nii palju, et ma nutsin selle ajal. Lõpus äkki või midagi? Ma täpselt ei tea enam. Oli see ikkagi mitu head aastat tagasi. Või kas just head aastat, aga mitu aastat kindlasti.Veel üks väga suur lemmik oli 'Leedi ja Lontu', mida ma isegi kinos vaatamas käisin. Esimesel korral näidati mingit valet filmi ja me saime emmega tagasi minna. Me käisime veel isegi selles vanas Paide kinos. Ma mäletan sealt siiamikasse, kes Leedile asju kaela tõmbasid. No mitte selle sõna kõige otsesemas mõttes. Aga kui ma ei eksi, siis Leedi perenaine ja peremees said lapse ja Leedi jäi last valvama, oli koguaeg tema juures. Aga emme-issi pidid kuskile minema ja mingi vana naine oma kahe siiami kassiga tuli last hoidma ja kassid hakkasid kohe pahandust tegema. Vanamutt muidugi viskas Leedi välja ja siis ta kohtus Lontuga, aga sealt ma kõike edasi ei mäleta. Seda spageti osa peaks vist küll igaüks teadma, aga kahjuks detaile eriti ei mäleta. Aga see oli ka mu jõhker lemmik vahepeal.
Tegelikult meeldis mulle Lion King ka, aga kuna see meeldib mulle nüüd jälle, siis sellel vist väga kaua ei peatu... Kuigi... Miks mitte, eks? Mm... Ma panen ka oma tütre nimeks kunagi Kiara. Seda ma juba olen öelnud. Aga ikkagi. Kiara on ilus nimi. Aga poja nimeks ma Kovu ei paneks. Simba ka mitte. Mulle vist isegi kusjuures meeldis Lion King 2 rohkem, kui Lion King ise. Ma mäletan, et kui emme raamatut luges, siis hüäänide kohta ütlesin ma jäänused. Ja et kui Mufasa suri, siis ma nutsin. Iga kord. Ja seda ka, et Zazu täitsa meeldis mulle. Ma eeldan, et sa tead, kellest ma räägin. Zazu on see linnuke, kes juba Mufasa ajal oli ja Mufasa on Simba issi ja kui sa ei tea, kes Simba on, siis ma parem olen vait ja ei ütle mitte midagi sulle. Ma lihtsalt olen vait, eks? Sulle ju sobib?

Vaatasin just pilte oma [arvatavasti] tulevasest elukohast ja pean tõdema, et iga hetkega meeldib see mulle aina rohkem. Emme täna ka seletas sellest pikalt ja kui päris aus olla, siis nüüd ma enam ei karda. Algul oli mulle suureks probleemiks see, et vets ei ole toas ja vannituba ka ei ole aga saun on ja voolavat vett ei ole. Aga nüüd... Emme rääkis ära, et esimene asi, mis seal teha tuleb ongi vannituba ja ma olen täitsa nõus sinna nüüd minema. Mitte päris kohe, aga suvel kindlasti.

Päris hea on olla, kas teate? Veetsin terve päeva praktiliselt oma vennaga. Kell 11 läksin temaga päevasele jalutuskäigule, et emme saaks kodus koristada. Umbes kahe tunni pärast vist tulin tuppa tagasi. Olin ikka vist natukene kauem tegelt... Ja siis kell neli jälle. Seekord olime Maretiga ja Mattisega kolmekesti ja käisime Sillaotsas. Mattis muidugi magas terve see aeg, aga mis seal ikka. Las laps magab.
Maretiga arutasime - võtame kurja kuke ja paneme talle nimeks Kana. Siis kui keegi meile külla tuleb, siis saame öelda, et 'Ole ettevaatlik! Kana on kuri!' Ja kui siis kukk kallale läheb ja ohver kisendama hakkab, et miks ma ei hoiatanud, siis saan öelda südamerahuga, et hoiatasin küll! Oi, meil on head plaanid. Või võtaks hoopis kassi ja paneks talle nimeks Muri. Või võtaks venna ja paneks talle nimeks Mattis. Võtaks lehma, paneks talle nimeks Lammas. Võtaks lamba, paneks talle nimeks Kits. Võtaks kitse, paneks talle nimeks Magda. Võtaks hiire, paneks talle nimeks Elevant. Võtaks värvilise papagoi, paneks talle nimeks Emo. Või siis näiteks kuldkala ja paneks talle nimeks Hõbe. Või võtaks koera ja paneks talle nimeks Miisu nagu Vihma Varjus. [by Ruth Vassel] Meil oli tegelt veel palju häid mõtteid, aga kõik ei ole enam meeles. Mis seal ikka, eks?
Ma just avastasin, et viimased kaks posti on mul olnud suhteliselt massiivsed. Minu kohta vist mitte päris, aga arvestades, kui tihti teie blogite - ikka massiivsed. Ma ei heida teile midagi ette, sest et ma ei ole etteheitja ega meeleheitja ega kettaheitja ega üldse mitte mingi heitja. Aga põhimõttest saate aru, eks? Eks? Muidugi saate. Miks ma räägin iseendaga? Jälle...

Juba mõnda aea tahtsin öelda - kui ma üks neljapäev [08.04.2010] hambaarstil käisin ja kooli tagasi jalutasin, siis Maret tuli mulle lasteaia kõrval vastu. Mina tulin keemiasse, seitse bee sai koju. Kuskil tema selja taga tuli ka Anna-Liisa, [vms. Tavaliselt Liisu.] Mareti üks klassiõde. Igaljuhul ütles Maret mulle laupäeval uisutades, [vist oli laupäev. Või mingi muu päev. Ma täpselt ei mäleta.] et Liisu oli öelnud, et ma käin mõnusalt riides. Ma küsisin, et mismoodi mõnusalt. Maret ütles, et värviliselt. Ma juba hakkasin protestima:"Ma ei käi..." ja siis jõudis mulle kohale. Sellel päeval olid mul jalas mu helerohelised Nike'id, rohelised teksad, roosa jope, krae vahelt paistmas kollane siidisall ja käes lillad kindad. No jah. Ju siis käin värviliselt riides. Ja mind üldse ei koti et ma võin imelik välja näha. Vähemalt on endal hea olla, eks?

Ma kasutan liiga palju sõna 'eks', eks?