I hope I live 'til I'm fifty!

Ma arvan, et isegi kui teie teada ei taha, siis mina paari aasta pärast tahan... No kui ma siis ikka veel olen siin. Ma räägin muidugi oma jaanipäevast.

Ma ei oska seletada seda tunnet, kui ma astusin Marge renditud autost välja Ramma murule. Te ei peagi aru saama. Lihtsalt... Ma kunagi veetsin kõik oma suved seal. Ja mitte ainult suved. Vaheajad ja nädalavahetused ka. Lihtsalt... Vapustav oli taas maal olla. Kordan taas. Te ei peagi aru saama. Kõigepealt tõmblesin niisama ringi. Avastasin, et Rainer teeb juba jaanilõket. Tegelt põletas ta niisama mingit sodi, et Toomas saaks tuha välja vedada või midagi. Ma ei tea. Ta ka ei teadnud.
Nägin Rainerit viimati... Pool aastat tagasi. Rohkem veidi, kui pool aastat tagasi. Teate, mis ta teinud on? Ta lõikas endale punkarisoengu ja värvis allesjäänud juuksed punaseks. Ma sain algul shoki, a pärast sain üle endast.
Tore oli. Kuigi ei möödunud see jaanipäev vigastusteta. Selles suhtes, et juba Paides olin ma eelmine päev oma jalad katki hõõrunud papudega ja kannad tegid haiget. Ja siis oli mul vaja ronida köiest ülesse. Kõige kõrgemale. Ja siis sealt enam mitte alla saada muud moodi, kui libistades. Tulekus? Mu parem jalg on jalalaba juurest põletatud, pahkluu juurest ka veidi ning põlv on punane, vasak jalg on põlve tagant veidi ülevalt põlenud. Käed tunduvad terved olevat. Selles suhtes, et väliseid vigastusi polnud. Aga biitseps on valus. Jah. Olen biitseps, mis seal ikka. Ma arvan, et neile ei teinud head see ronimine, mis tähendab umbes kümme korda enda keha raskust kätega üles tõmmata, need arvutud kiikumised selle sama köiega ja ma arvan, et kasuks ei tulnud ka madratsite võidupumpamine.
Ps. MA VÕITSIN!!! Ja mul ei olnud eeliseid. Rainer alustas nii umbes viis minutit enne mind ühe pumbaga suure sinise madratsi pumpamist. Siis ma võtsin välja ühe meie väikese madratsi ja meie nii kaks korda väiksema pumba. Success! Viisin selle telki, pumpasin teise ka täis. Taas, Success! Ja siis võtsin meie kaheinimese oma. Taas? Success! Ja siis pumpasin veel veidi Raineri oma. Või noh... Priidu oma. Aint, et Toomas võttis vahepeal pumpamise üle. Ja ta suutis tuttuue pumba ära lõhkuda. Aga kuna see oli palju suurem pump, kui mu oma, siis ma võtsin siiski selle. Rainer üritas mulle seletada, et ma paneks selle vooliku ikka teisele poole. A ma ikka seletasin talle, et seda mul vaja pole, sest see imeb õhku välja. A ta üritas ikka. No juhtub.
Hommikul kell viis arvas Maret, et on hea üle minu vetsu ronida. Ma ei leid, et see on eriti hea mõte. Poole tunni pärast magas Maret sügavat und. Mina võitlesin põlvevalu ja külmusega. Ja siis, kui ma arvasin, et ma ikka saan edasi magada, siis tuli märkasin, et mu madrats on ikka kuskilt tühi ja et mu kõrval telgis norskab onu Priit. Ja siis ma võtsin oma padja, panin papud jalga ja tuiskasin tuppa. Tee peal palvetasin, et ma ikka saaks tuppa. Ja siis seisin köögis elutoa ukse taga ja kuulsin, kuidas üks tita nuttis. Astusin ette vaatlikult tuppa ja vaatasin, kuidas kell pool kuus hommikul Piret Ingeriga jalutama läheb. Siis hõivasin Kersti voodi. Või noh... Avasin diivani, et me koos ikka ära mahuks. Ma olin peaaegu uinumas, kui Kersti tõi Indra meie voodisse. Ja ma olin poolunes, kui Indra oma käed mulle näkku lõi. See ehmatas palju. A siis jäin magama ja magasin hommikuni.
Mingi kümne ajal kuulsin, kuidas Enelin keelas Robertit. Nimelt ei lubanud ta Robertil palja pepuga mulle pähe istuda. Oi, Enelin on tore. Kui Robert kisas, siis ütles Enelin, et ta tasa oleks, sest Merilyn magab. Oeh, õndsus. Siis tuli emme rääkima, kuidas neil on juba telk koos ja nad hakkavad minema ja kellega ma lähen või tuiskan kohe. Ma otsustasin, et lähen Toomasega, sest ma ei jaksa ju nii kiiresti ennast tuisata valmis. No jeez! Ma ei ole mingi imeinimene! Ja siis ma tahtsin end püsti ajada.
Ma arvan, et oli positiivne, et mul oma padi kaasas oli. Kael vähemalt polnud kange. Aga see oli ka ainus koht mu kehas. Nii valus oli. Ja käsi ei saa ma ikka veel kõrgele tõsta. Siiski tulin Eneliniga koju, sest Toomas paigutas oma autosse Ülo. Ülo on paks, mis seal ikka.

Mis te head tegite?

Ps. Juulis mind arvatavasti eriti palju näha pole. Ma ei jaksa siin Paides olla, saage aru. Olen igal pool mujal, aga siin ma olla ei taha. No... On veel kohti, kus ma olla ei taha, aga sellest ma ei taha rääkida.

Kirjutamine on väsitav ja ma lähen söön spagette. Olen lahe, mis seal ikka.

Teen vampiiride "impossibli fast"'i. Homseks olen ehk köögis, kui veab.

Postis pole ühtegi smaili. Kui ma ühe tegin, kustutasin kohe ära. Olen ikka lahe, mis seal ikka.
Twilight quote'i vaadates tuli meelde, et suhtlesin Karliga pääris palju. Ainult positiivne, sest selgus, et ta on lugenud läbi Noorkuu. Ta käis meiega samal päeval kinos Twilight'i ka vaatamas. Way to go, Karl!

Edit. (:

Rainer? Juhuks, kui sa seda kunagi loed... Ma siiski leian, et sul on vedanud, sest sa vähemalt tead.