Great. Just great.

Kui sa ei ole minu Kätu ja sa ei taha lugeda vihast posti, et iseennast välja elada, siis mine ära. Kätu konkreetselt ütles mulle, et ootab kriitilist posti. Või sügelesid ta silmad, kes kurat enam mäletab ja msni aken on umbes mu ees ainult lahti, ma ei koti otsida.
Hommik algas halvasti. Õigemini juba kella poole ühe ajal kui mulle meenusid prantsa eessõnad. Panin arvuti uuesti käima, surfasin netis, kerge kopipastekartulkaste, natukene guugeltransleitimist. Tõmbasin selle vidina mälupulgale ja panin kella poole seitsmeks kolm äratust. Ja siis tõusin, printisin, kerisin magama tagasi. Ei olnud väga õnnelik. Ei tulnud enam ni head und. Hommik algas halvasti.
Kool oli kergelt öeldes masendav. Ma ei salli seda... Ma ei salli matemaatikat. Mulle ei meeldi mu uus õpetaja sest tal on oma lemmik ja meie grupp on nii suur. Ma ei tunne end enam hästi. Plusspool on muidugi see, et õpetaja ei tea mu nime. Sarkasm, kui sa aru ei saanud.
Mind sügavalt häirib ka vene keel. See häirib mind kooli juures tegelikult kõige rohkem. Ma kannatan ära skulptuurikesed kunstiajalookeses, aga vene keel.. Ei. Ma lihtsalt ei suuda. Ei jaksa enam. Ei taha ka jaksata.
Kõigepealt draamamajandus selle dialoogiga, siis ettekandmine, mida harjutada ei saanud. Tunnistan, et ma panin kõige hullemini pange, andke andeks. Kuidagi kui ma midagi lugema pean, siis ma lihtsalt järsku ei oska. Andke andeks, et meie dialoog oli alla igasugust arvestust ja see on tsitaat õpetaja Anne Edingult. Muidugi pidi ta pikalt ja laialt seletama, et mõte oli hea, a teised õppisid peaaegu pähe ja kes luges ei veerinud kuigi Liina pani lampi ja parem oleks olnud, kui teda ei oleks olnud. Tsiteerin niisama oma uut lemmikõpetajat. Ja siis ta muidugi... Kuidagi uusi väljendeid olete temaga õppinud? Ta loeb nii, et üks õpilane loeb esimese ja siis ta ütleb ülejäänutel, et kus rõhk on ja siis ongi kõik. Teised ei loe, ainult tema hiilgab ja vehib klassi ees oma juustega.
Igaljuhul tulemus selline, et me peame uuesti ette kandma. Vaheajal vist läheb õppimiseks. Kunstiaja, vene, kirjanduse raamat ja tahaks elada ka vahelduseks. Ei, a see on ka positiivne, et... No vene klassis igaljuhul istub Jaan minu ees, Maarja minu kõrval Kätu ja Liis minu taga. Kätu otse minu taga. Ja lugemine tuleb:"Jaan. Maarja. Pinginaaber. Liis. Pinginaaber." Vähemalt tead meie nimesid, fag. Aga muidu on tore.
Kunagi mu ema ütles, et ku ta oleks teadnud, kes mulle venet andma hakkab, et oleks ta lubanud mul seda võtta. Jei, eks? Ta oli normaalne terve 10 klassi ja suurema osa 11 ka. 11 lõpp ja 12 on ta kohutav olnud. Minu arust. Kätu nõustub. [Tõmban sulle ka pasa kaela. Küsi, kas mind kotib.] Kunagi sai mu emm temalt sõimata, sest tal polnud punast rätti kaelas. Ta oli mu ema paralleel klassi õpetaja, kui ma õieti mäletan. Mdea. Niipalju ei huvita, et emmele helisada selle pärast praegu.

Ilm muide siin Paides on ka kohutav, kui teada tahate. Vihma sajab ja on külm ja... Vastik. Lihtsalt vastik mu jaoks. Rebeka jaoks ka. Lihtsalt teavitasin inimesi kaugemalt, kes päev otsa mõtlevad, et mis ilm Paides on. Teete seda ju 24/7.

Alissale läksi ka järgi. Märg oli. Ja Alissal on viimasel ajal harjumus mängima jääda ja endale uusi mänge otsida kui ma teda juba ootan. Ja siis viita aega, mitte riidesse panna. See ajas ka natuke vihale, aga ta on laps. Ma sain endast üle. Kuigi mind häirib, et ma pean rattaga sõites miljon korda ütlema:"Vänta!" sest ta kujutab endale ette, et kui ma teda aitan äärekivist üles või alla või üle tee, siis ma vean teda ja ratast, mitte ei pea ta ise sõitma. Ja kiirendab ta alati enne sõiduteed. Meelega, mulle tundub. Aga see selleks. Sellest ma saan üle.

Kuigi ma rämedalt vihkan kolmapäevi. Rämedalt. Nii palju tunde, nii mõttetu ja nii mõttetud inimesed. Täna ma jälle ei sallinud mitte kedagi. Kõik tegid midagi, mis mind häiris. Ega ei saaks öelda, et õhtu ilusam oleks, kuid enam mind inimesed ei häiri ja olen paremas tujus, kui varem.

Panin Alissat magama, minuarust jäi ka. Birgit tuli pool üksteist msni ja teatas, et Liisu teeskles mulle ja alles jäi magama. Normaalne laps, ma ütlen. Normaalne laps.
Alustasin posti muide Birgiti juures ja nüüd olen kodus. Räägin teile veel ilusaid asju kokkuvõtteks ja siis lähen nende ilusate mõtetega magama.

Homik algas halvasti - liiga vara.
Vene keel on kohutav igas mõttes.
Prantsa raamat on vaja lugeda, mul pole just palju loetud.
Ei tahtnud blogida, aga Kätu palus. Päeval mõtlesin, et kirjutan lause teemal kui vihane ma olen ja siis rohkem ei blogikski.
Ma olin tüdind kõigest juba enne kui ma msn'i läksin ja siis hakkas see vigast peksma. Lihtsalt ei töödanud. Ei lasknud kirjutada, sendida, mitte midagi.
Võtsin blogilehe lahtija üleval ääres kiri, et pilte ei saa lisada.
Kätu üritas mulle msnist raamatupilte saata, ei salvestanud.
Üritasin täna ühte asja modifyda, laadis kolm aastat.
Facebook on nii aeglane, et tigu kihutab mööda ja The Book Of Faces jääb lolli näoga järgi vaatama.
Ma olen väsinud.