Mõtlesin, et teatan, et olen elus, a siis mõtlesin, et te vist teaks, kui ma surnud oleks. Vb teaks, vb mitte. Ilmselgelt olen liiga vähe mõelnud nv jooksul, et selliseid asju mõtlen.
Terve pühapäevase päeva veetsin enda uue eluarmastuse seltsis - Erich Maria Remarque Lissaboni Öö. Te ju mõistate irooniat? Uus eluarmastus vaid sellepärast, et homseks peab see läbi olema. Ei saaks öelda, et raamatulgi midagi viga oleks, a... Böö. Ma ei koti lugeda hetkel. Üldse. Siiski olen täna lugenud peaaegu kakssada lehte. Enne oli loetud umbes kuuskümmend ja täna siis kakssada otsa umbes ja ongi raamat läbi. Veel paar lehte ja siis on kõik.
Kuidas võtta - Prantsa raamat on neljapäevaks ja seda pole ma veel vaadanudki, nii kurb kui see ka ei ole.
Istusin täna elutoas diivanil ja toetasin selga ja lugesin. Tundsin, et nii tuleb uni peale ja istusin võimalikult ebamugavalt - jalad maas, küünarnukid põlvedel, raamat ühes käes. Silmanurgast nägin midagi rohelist, vaatan maha - minu jalanõu. Enda teada jätsin selle reedel peale kooli koridori, a noh... Eile õhtul leidsin ühe ketsi ka poolel teelt kööki, niiet... Ma ei tea enam, mida uskuda. Ma arvan, et mu jalanõud läksid ise jalutama ja Mattisel ei ole sellega mingit pistmist.
Raina sünna oli päris äge, a.. Jah. Ma ei taha sellel pikemalt peatuda. Miskipärast...
Mattisele meeldib mu Malibuga mööda tube jalutada. No on noormees!
Mul pole homme midagi selga panna. Kas ma võin veidi nutta kodus?
A tegelt on elu ilus. Eks?
Minu elu on.
Mõtlesin, et tahad teada, mida ma kuulan praegu.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar