"Nii naalakas."

"Fuhhh!! Kui rõvää!" karjatas Alissa täiesti tühjast kohast, kui me koos tuletõrjemajast mööda jalutasime. "Nii rõvää!"
"Mida sa karjud? Niiviisi ei ole viisakas karjuda," ütlesin talle, et ka neljaaastane laps teaks, mis on viisakas ja mis mitte. Ta teab küll väga palju, aga kõike ei pea nii noored lapsed veel teadma. Elu õpetabki ju.
"See poiss seal tatistas maha. Seal teiselpool teed. Nii rõvä," seletas Alissa ja vahtis seljataha. Ma naeratasin omaette. "Kui mina suureks saan, siis mina küll nii ei tee. Niimoodi ei tehta. Pahad poisid."
"Õige. Nii ei tohi teha, see ei ole üldse ilus ega viisakas," ütlesin, ise väga õnnelik, et ta teadis ära, mis on viisakas, mis mitte. Süda paisus.
"Mina lähen kooli, siis kasvan suureks," seletas ta edasi. Mina ikka veel muhelesin omaette. "Kasvan sama suureks kui sina."
"Kasvad küll, jah. Kui veab, siis kasvad pikemaks," ütlesin tema poole alla vaadates.
"Juba olen vaata kui suur," ütles väike tütarlaps, ise pead kuklasse ajades, et mind paremini näha. Naeratasin talle.
"Jah. Varsti oled sama suur, kui mina."
"Mina olen Miiast väiksem."
"Mida?"
"Mina olen Miiast väiksem!"
"Oled küll jah. Miia on sinust natukene suurem, ta käib juba koolis ju."
"Sina oled Miiast suurem."
"Jah. Kohe mitu-mitu aastat Miiast suurem. Ta on alles väiksem. Ta käib alles esimeses klassis, ma viimases."
"Aga Miia kasvab nii suureks, kui sina? Näed siin ongi Miia kool!"
"Jah, Miia käib siin koolis."
"Käis täna ka?"
"Jah.. Ei. Täna ei käinud. Praegu on vaheaeg, keegi ei käi praegu koolis. Tegelikult need, kes ülikoolis käivad, need käivad. Aga sellest koolist on praegu vaheaeg."
"Minul ei ole."
"Lasteaiast jah ei ole."
"Sinul on?"
"Jah. Minul on ka vaheaeg."