Tubli viis päeva tagasi kirjutasin viimati. Ega... No polnud vahepeal midagi nagu öelda. Kuidagi nagu tahtsin, aga ei tahtnud ja siis... Teate küll? Ei? No ma pole süüdi.
Soovisin sulle tegelikult su kommentaarides õnne, Ätu, aga kui vajutasin 'postita', siis väitis, et Service Unavailable ja ma ei kottind hakata uuesti enda ilusat kommentaari kirjutama. Anna andeks. Ja palju õnne! Võid arvata, milline tänastest piltidest kuulub sulle.
Pooleli jäin Taagi juures viimane kord, kui blogisin oma Rock Cafe elamusest. Kuidagi ei ole enam seda tunnet, et kirjutaks siia väga pikalt. Taak oli parem kui Mistanüüdoligi Hinged, ja parem kui Skyforger, aga mis ütleja olen mina. Hea, et ma ainuke ütleja ei ole, vaid Rainer minuga nõustus. Siinkohal lehvitused sulle. Skyforger oli... Lamp. Mdea, nad seletasid ja laulsid läti keeles. Ma ei saanud just paljudest sõnadest aru. Muidugi panid nad vahepeal mingeid sõnu inglise keeles ja midagi vist vene keeles, a ma ei kottind kuulata ega aru saada. Las nad olla omaette Läti Metsatöll seal laval. Ja noh... Estonians do it better.
Metsatölli jaoks tuleb esimene lõik minu retsensioonist, mis on liiga pikk, arvestades, et neljas leht läheb ja üle kahe ei tohi olla. Teen selle lühemaks, luban. Anyway:"Metsatöll ei olnud laval. Metsatöll oli lava. Markus ei laulnud, ta oligi laul. Kuriraivo ei mänginud basskitarri, ega röökinud. Tema pani basskitarrile ja röökimisel tähenduse. Atso ei tagunud spetsiaalselt temale valmistatd trumme – trummid peksid end ise hirmust Atso tõsise jõu ja talendi ees. Lauri ei mänginud viite pilli ega laulnud lisaks – tema oligi see, mis seob Metsatölli üheks tervikuks." Ja nii ongi. Isegi kui sa mind ei usu.
Siis oli Paide-Türi Rahvajooks, mille ma üle elasin arvestades magamatust ja kõike. No jäin ellu ja mulle täitsa meeldis. Üks mees jooksis omal vere ninast välja. Ausalt. Oli ikka inimesi, kes oma topsiku mulle kätte tahtsid öelda, kuni ma lõpuks ütlesin, et nad maha viskaks. Astusin üle kraavi ja tõmbasin oma kintsu ära. Korraks oli valus ja kauaks oli naljakas. Kodus hakkasin kirjutama, tekk ümber, aken lahti. Sõna, magasin... Tõusin, mõtlesin, et kirjutan ju! Lugesin sõna, magasin. Siis aitas ja kebisin voodisse. Panin kahe tunni pärast äratuse, tõusin nelja pärast ja sain teada midagi, millest te lugesite eelmisest postist.
Ja siis ma nagu ei tahtnudki rohkem midagi öelda. Kolmapäeval jõudis kohale. Käisin surnuaias, viisin küünlaid, käisin isegi tänava lõpus, kus... Jah. Ja praktiliselt jooksin koju, sest mitte kunagi pole ma tundnud sellist vastikust ühe tänava vastu. Mitte kunagi pole ma tundnud sellist... Viha mingi inimese vastu.
Reedel jõudis kohale teistkordselt. Seekord siis lõplikult. Raske oli. Oli kindlasti neid, kellel oli raskem, kui minul. Aga minul oli ka raske. Kõigil vist oli raske, kuigi kõik seda tingimata välja ei näidanud. Kahju oli rammavanaemast, kes ise sama saatuse läbi elas. Või noh peaaegu. Vanaema oli 30 kui tema mees 27 aastaselt suri. Vanaema ootas alles Illarit. Vanaisa ei näinudki kunagi oma poega. Piret ütles vanaemale, et kui sai vanaema hakkama, saab tema ka. Raske oli.
Õhtul istusime Pireti juures, korraks maandasime pingeid. Iseenesest oli isegi lõbus. Hea oli, et kõik leidsid midagi, mille üle naerda. Isegi Piret. Me keegi ei unustanud hetkekski ja vahel rääkisime sellest, aga... Meil oli hetkeks hea olla.
Eile käisin Mattisega maal, mitte, et teid väga kotiks. Küll aga kotib vb... Mdea... Kedagi... Mattis oli nii armas. Emme-issi-vanaema tegid kapsaid toas ja me Mattisega tõime neid natukene juurde. Andsin talle väikese kapsa kätte, võtsin endale veel kaks, astusin tuppa, Mattis karjatas emmele:"Tääähhh!!" ja ulatas oma kapsa. Ise nii uhke enda üle. Armas noormees.
Täna on 10.10.10. Äge, eks?
Aitäh, et mu pärast muret tundsid. (: See tähendab mu jaoks palju. Ja ausalt. Ükskord saab kõik korda. Ükskord hakkab kergem.
1 sisemonoloogi.:
Võta heaks. (:
Postita kommentaar