Leaving sand behind for them to choke on.

Tahaksin rääkida nii paljust. Näiteks sellest, kuidas mul selle sõrmuse teemaga on, eks. Ma tahaksin rääkida teile sellest, mis mulle meeldib, mis mitte. Aga ma ei tee seda praegu.
Ma tahaksin rääkida sellest, mida mina sinust arvan, aga ma ei koti sind isegi mitte oma peas kuulata. Rääkimata sellest totaalsest pasast, mis sa irl suust välja ajad. Sellepärast ei räägi ma ka sinust. [Ei, ma ei mõtle 'sinu' all ühte kindlat inimest, vaid tegelikult päris mitut, aga ei hakka teietama, olen enda jaoks liiga äge.]
Ma tahaksin rääkida sellest, kuidas ma olen rämeväsinud sellest, et ma iga päev kooli tagasi olen kõndinud. Aga ma tean juba, mida sa mõtled. Sa mõtled, et ise ma ju valisin selle. Sa mõtled, et ma saaksin ju Birgitile öelda ka, et ma võta Alissat, et mulle on mingi muu asi oluline. Aga mind ei koti, mida sina mõtled. Praegu mind tõesti ei koti. Ma tean, et ma ise valisin. Ma tean, et ma olen enda jaoks liiga hea inimene, et ma ei suuda ei öelda ja et ma vajadusel ikka aitan. Seega ei räägi ma palju ka sellest, sest ma tõesti ei viitsi sinu vinguvat häälekest peas kuulata, kuidas sinul on ka raske minna koju ja õppida.. Ma ei tea mida. Jah, sul on raske, oled äge. Mul on ka, ma ei virise. Ma jään elama ka ilma selleta. [Ei, ma ei mõtle 'sinu' all ühte kindlat inimest, vaid tegelikult päris mitut, aga ei hakka teietama, olen enda jaoks liiga äge.]
Ma võiksin rääkida uuestvanast blogist, mille jälgija ma taaskord olen. Kord kommenteeris ta ühte mu posti ja ma mõtlesin, et ehk on ta siis ka aktiivne blogija ja oligi ja ma hakkasin lugejaks. Anna andeks, et sind sügavalt ei koti. Anna andeks tõesti. Liffele, kui ta lugejaks jäi - sina said uue lugeja. (:

Seekord pöördun kõigi oma lugejate poole korraga - andke andeks, et ma tegin kergest kurvastusest tingitud egomaniakaal nartsisisstliku blogiposti. Lihtsalt tundsin, et pean. Viimati ütles mulle midagi tõeliselt ilusat Rebeka. Reedel.