Õed-vennad, pidagem vastu.

Nii palju on öelda. Nii vähe sõnu on minu käsutuses. Sain Temast pühapäeva õhtul teada. Ma ei teadnud, mida arvata. Ma ei uskunud, sest nii lihtsalt ei juhtu. Niimoodi juhtub... Kuskil mujal, mitte Paides, mitte minule lähedaste inimestega, mitte Temaga. Igakord, kui Temale mõtlen, on Ta veel olemas. Ta istub ühel suvehommikul peale jaanipäeva või peale sünnipäeva köögis akna all ja võtab ära mu porgandid, mida ma maja tagant koukimas käisin. Ma ei pahanda. Ma tean, milline Ta on. Ma käin ringi enda igivana ja katkise digikaga ja Ta paneb endale Aramise korgi ninale nii, et näeb välja nagu kloun. See ei taha seal püsida, aga Ta siiski hoiab enda näo nii kaua tõsise, et ma saaks pildi ära teha. Me naerame. Kõik, kes nägid, naersid. Sest Ta oskas nalja teha.
Kui ma mõtlen Ta peale, siis on Ta maal, tagumises toas, voodis pikali ja ma masseerin Ta selga. Ta jäi magama, kuid ma ei lõpeta, sest Ta ütles mulle, et selg valutab ja ma ei ole veel valmis saanud. Ta norskab pea iga kord, kui magab. Niipalju, kui mina tean, on Ta alati norsanud. Võib-olla kodus Ta seda ei teinud, ma ei tea aga miski ütleb, et ka kodus norskas. Niisamuti ka siis, kui me ümber Tema juttu rääkisime ja Ta magama jäi.
Veel eelmine jaanipäev oli Ta maal ja Tal polnud kuskil magada. Ta sebiti minu telki. Küsiti, kas Ta võib tulla. Ma lubasin muidugi, kuid pidin teatama, et Ta ju peeretab ja norskab! Me naersime jälle ja Tal ei olnud selle vastu midagi, sest Ta oli mõistlik mees ja teadis, millal nalja tehakse ja oskas ka enda üle naerda. Muidugi ma lubasin Tema enda telki. Hommikul ärkasime ja Ta väitis, et ma norskasin. Ta ütles seda nii tõsiselt, et ma jäin uskuma. Ta kuidagi oskas nii teha, et ma Teda uskusin. Me rääkisime niisama juttu ega viitsinud üles tõusta. Ta lobises niisama mitte millesti, aga samas oli meie vestlus sisutihe. Meie jaoks oli see hetk.
Minu jaoks oli Tema alati see inimene, kes tahtmise korral oskas olla tõsine, kuid ma teadsin, et Ta oskab nalja ka teha. Ma teadsin tema tööst ja et see ei ole Ta elu eriti kergemaks teinud ja ma imetlesin Teda. Ma imetlesin, et kuidas Ta julges, kuidas Ta veel täie mõistuse juures oli. Ma imetlesin Tema julgust.

Ma ei kujuta ette, kui raske on nendel, kes teadsid Teda paremini kui mina ja pean ütlema, et neid inimesi on palju. Ma ei suuda ette kujutadagi, mida tunnevad Tema lähedased - naine, lapsed, ema-isa... Tema kaotus on kohutav kaotus nii paljudele. Ei olnud just palju inimesi, kes Temast mitte midagi ei teadnud või Temaga mitte kunagi kokku ei olnud puutunud. Mul on neist inimestest isegi kahju, kes Teda ei teadnud.
Mitte ükski inimene ei mõista kunagi teist inimest täielikult. Nii ei saa keegi aru, mida mina läbi elan ja samas ei saa mina aru, mida teised läbi elavad. Iga inimene mõtleb erinevalt, igal inimesel on erinevad mälestused, erinevad arusaamad... Ma arvan, et mulle ei ole Tema puudus veel täielikult kohale jõudnud just nimelt selle pärast, et Ta oli alles noor. Ta oli alles täiesti elujõuline, Ta peab lihtsalt olemas olema. Nii lihtsalt ei saa olla, et kedagi nii... Nii... Et Teda ei ole. See ei ole loogiline.
Ta võttis osa minu südamest kaasa. Teda jäädakse igatsema. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem mulle kohale jõuab, et teda pole. Ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks vastu pidada teiste pärast. Mulle ei meeldi teiste nähes murduda, sest keegi peab tugev ka olema, isegi kui ainult näiliselt. Ma annan endast parima, aga haav paraneb aeglaselt. Ükskord ma mõtlen ega nuta enam. Ükskord ma mõtlen, ega tunne enam, et oleksin saanud ehk midagi teha. Ükskord ma ehk unustan selle valu. Ükskord...