Fashion statement ehk sa oled ikka täiesti tainas.
Esimesena räägiksin millestki, mida Soomes nägin. Käisin Robertiga jalutamas ja läksime kelgutama ka. Minul paksud püksid, paks dressa, paks jope. Robertil sukakad, dressid, pluus, pikkade varrukatega pluus, fliis, sall, müts ja kombekas. Ja muidugi mõlemal paksud kindad. Ja siis me läksime kelgutama. Õues oli külm ilm aga ilus. Päike paistis ja tuult oli võrdlemisi vähe. Aga külm oli ikkagi.
Lasime paar korda mäest alla, kelgutasime niisama ringi. Kui ükskord koju hakkasime, tuli ühest majast välja üks tüdruk, kes läks koeraga jalutama. Ilus koer oli, muide. Tüdrukul olid jalas lambid kõige õhemad ketsid, liibarid ja ma arvan, et mitte päris teksast püksid, suur dressikas ja... Jah. Jopet ei olnud. Müts, sall, kindad on juba liigne aksessuaar. Miks?
Miks sa lähed õue keset talve sedasi poolpaljana? Milleks? Ei ole tarvis. Ei ole vaja kellelegi tõestada, et sul ei ole külm, minna poolalasti välja ja siis lahe välja näha. Näe kevadel sedasi lahe välja. Keset talve on vaja panna jalga paksud sokid, soojad püksid ja kindlasti jope. Mitte mingi õhuke pooleldi läbipaistev dressikas, no tegelt ka.
Lapsed ehk õige lauludepaigutus.
Ükskord oli mul Soomes raskusi magamajäämisega ja ma koostasin endale muusika playlisti telefoni. Tunnistan, et otsisin JB laulu Never Say Never sest see on aeglane ja paneks mu hästi magama, kui oleks kuskil laulude keskel. Mul ei ole palju aeglaseid laule telefonis, kas tead. Ja siis ma otsisin põhikaustast ega leidnud seda kuskilt. Olin ju paar päeva enne tõstnud laulud kõik ilusti eraldi kaustadesse, et ei peaks nii kaua otsima, kui ühte lugu on vaja. JB laul oli kaustas, mille nimi oli "Lapsed". Ma pean ütlema, et ma naersin küll enda osavuse peale.
Hahahaha ehk nii naljakas see nüüd ka ei ole.
Soomes [jei, üllatu] vaatasime ETV pealt filmi "Metsluiged". Teate ju seda muinasjuttu? Ei? No igaks juhuks väike kokkuvõte - kuningas võtab uue naise, naine nõjub pojad ära, tütre saadab minema. Juhuslikult on tütar maailma kõige ilusam tüdruk ja ta on nii vaikne ja tasakaalukas ja viisakas ja no täiesti ideaalne inimene, sest selliseid on kõiiik kohad täis. Anyways ei võta kuningas varsti tüdrukut tagasi, sest võõrasema tegi ta räämaks, siis läheb ta metsa elama, kohtub oma 11 vennaga, kes kõik on päeval metsluiged ja lendab koos nendega kuskile... Kuskile koopasse, kus tüdruk hakkab kõrvenõgestest paljaste kätega särke kutuma/nõeluma/tegema. Kenjaalne, ma leian, aga mida on minul leida. Mingi aja pärast leiab kuningapoeg lambist metsas ringi joostes koopast selle tüdruku, ja tahab temaga abielluda. Pohh, et see tüdruk ei või midagi rääkida kuni tal särki valmis on. Ja ta ei räägigi. Ja prints ikka võtab ta enda juurde lossi ja abiellub umbes viie minuti pärast. Ja siis tuli poolhäppi häppi end ja kõik oli lill.
Millest nüüd selline teema? Sellest, et mina leidsin selle filmi hüsteeriliselt naljaka olevat. No ikka rämedalt naljaka! Naersin päris mitu head minutit selle üle. Lihtsalt... Leiad metsast mingi pifi, kes koob midagi kahtlast, ei ütle sulle midagi, näeb räpane välja ja siis pohhilt paned, et ma olen kuningas, ma abiellun temaga? Minu jaoks oli hüsteeriliselt naljakas. Hetkel mitte, aga siis oli no ikka rämedalt naljakas.
Mis mulle veel rämedalt meeldib on see, kui mul keset ööd hea nali meelde tuleb. Ja ma peaks mainima, et seda juhtub tihti. Ja siis ma vähkren voodis edasi tagasi ja naeran hääletult, sest et kõvasti naerda keset ööd... Kõik ei pea teadma, et ma natukeliigapaljupsühho olen.
"Oled nõus vä?" ehk miks mu lihased ikka veel valutavad.
Laupäeva varahommikul kell kaks päeval helistas mulle Toomas ja kutsus mind garaaži katusele lund viskama. Läksin ka... Ja lükkasin kaks autot lumest välja ja kühveldasin veel ja hüppasin lumehange. Fun! Mujaoks oli.
Hiljem läksime Pireti juurde. Rainer & Krissu tulid ka [lehvitused!] ja siis me jõime poole ööni. Okei, ei joonud. Lihtsalt istusime poole ööni, aga on hea natukene liialdada. Mulle küll kohutavalt meeldib. Igaljuhul viskasin end öösel jälle kriipsuks, kell kolm helistas Maret. Käsutasin ta magama ja hommikul sõitsime Tartusse.
Küll aga olid minu käelihased ja kõhulihased terve päev valusad ja surnud. Ja on seda tänagi, esmaspäeval. No päris valus on näiteks köhida. Ja naerda. Ja aevastada on eriti valus.
Ja kuigi see käib pea nädala aja tagusesse posti, mida olemas ei ole... Siis, noh jah. Eelmisel teisipäeval ostsin miskit, mis väärib minu jaoks mainimist. Kui sa ei taha, siis ära loe.
Ja täna tegin endale rämedalt blogger headeri pilte. Ma ei raatsi neist mitte ühtegi vahetada, sest nad meeldivad mulle kõik, aga... Ma ei tea, milline kõige rohkem, seega. Vist jääb nii hetkeks veel. Pean natukene otsustama ja pean mõtlema, et mida te küll ilma selle teadmiseta teinud oleksite.
Täna tulin arvutisse, võtsin asjad järjest lahti, blogi ka. Ja siis võtan blogi ette, ja see on mingi kerge zuum. Algul panin kinni, proovisin uuesti. Siis küsisin emme käest, et kas tema on midagi teinud. Mattis tegi. Käis blogi lugemas aga ei näinud vist ja zuumis täiega. Emme ei oskand seda ära ka võtta. No... Naljakad inimesed.
Proud owner of purple jeans.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar