Me kuningad ikkagi.

Ma tahaksin, et mu vihikust tuleks tekst siia, et mul ei oleks kiusatust kõike guugeldada, kui ma internetti satun. Ma ei blogi siis ja ma tunnen lausa painavat vajadust blogida. Lausa... Ma tundsin sellest eile puudust, kui Pireti juures olin. Aga mitte nii palju, et poole ööni ihuüksi allkorrusel arvuti taga passida, kõike guugeldada ja mitte midagi tarka teile öelda. Selle asemel istusin ma natukene aega elutoas, sõnumineerisin Helenaga ja vaatasin Disney Channelilt Hannah Montanat ja surin natuke seesmiselt while doing that.

Jake Coco kirjutas oma FB staatuseks, et varsti on Valentini päev tulekul ja küsis, et mida meie asjast arvame. JC'l, peaks mainima, on normaalsed fännid, kes vastavad ja suhtlevad omavahel, mitte ei ole põhirõhk 'Firstil' vms. Ei, meie, JClased, kommenteerime justnimelt sellest, millest meilt küsiti ja vastame teistele kommenteerijatele. Okei, mõni rageb, aga see selleks. Mina kommenteerisin, öeldes, et "I sort of dislike Valentines Day..." Kommentaar on saanud kaks Like'i ja peale esimest Like'i koitis mulle, et nüüd kõik raudselt arvavad, et ma olen mingi... Emomajandus ja vihkan elueest valentinipäeva, sest ma olen single ja kõik vihkavad mind ja ma olen selline Forever Alone tüüpi inimene. Kuidas see nüüd käiski... Oota... Kohe tuleb meelde, kuidas see sõna kirjutati... WRONG! Jah. Justnimelt. Ma ei salli valentinipäeva selle pärast, et Eestis on tegemist ülehinnatud ostupühaga, et meenutada kõigile tuttavatele, et nad on halvad inimesed, sest sina neile ostsid jõulumüügist ülejäänud šhokolaadi, aga nemad sulle mitte. Mina leian, et ei ole vaja neljateistkümnendat veebruari ja plastiksüdameid, et oma sõpru meeles pidada. Ma tean niigi, et mul on head sõbrad. Ja pealegi ei tea keegi seda lugu pühakukutest selle päeva taga, mis annavad asjale mõtte. Mina ka ei tea. Natuke tean, aga mitte eriti. Niiet... Jah. Stick it in your juicebox and suck it.

Täna avastasin, et ma olen nii kuradi loll inimene. Lihtsalt. Istusin kest tuba ja avastasin, et ma olen tegelikult ikka väga rumal ja võiksin käituda... Teistmoodi. Kas just paremini, aga teist moodi. Miks ma ei või... Miks ma ei või normaalselt käituda? Miks ma ei võiks lihtsalt... Normaalne olla? Teha nii, nagu ma teha tahaks, mitte nii nagu tundub õige? Nevermind me.

Miskipärast tuli mul täna tahtmine kuulata Maria Menat. Kuulasin. Armastasin. Armastan. Rebeka kommenteeris FB's midagi. Vaatasin. Kuues juuni kaks tuhat kümme. Me olime väsinud. Vegeteersime kooli ühest otsast teise. Vegeteerisime füsa klassi ukse taga. Mida me seal tegime? Me olime väsinud. Meid oli vähe. Meil oli geo eksam tehtud. Mida me koolis tegime? Lugesin. Ei meenunud. Kuulan Dagöt. Armastan.

Hakkasin lugema kellegi blogi ja avastasin, et midagi, mis on minu südamesse väga sügavale kasvanud on taaselav. Ja ma ei suuda dilemmat ära kurta. Ausalt. Ühest küljest ma tahaks niiiii hullult, et lausa jube. Ma tahaksin igiseda teiste kallal, igiseda enda kallal. Teha nõmedusi, käia inimestele pinda, vaielda võhivõõrastega ja teha kõike seda, mis sellega kaasas käib. Teisalt ma tean, et mul ei ole aega sellega tegeleda nii, nagu ma tahaks. Üks teine asigi on hetkel unarusse jäetud. Ma ei taha mõelda stiilis homme hakkan korralikuks, sest ma tean, et ei hakka. Ma lihtsalt ei hakka. Ma ju tean ennast.

Logisin end üle pik aja msn'i. Kolm inimest olid mind vahepeal üritanud kätte saada. Üks oli natukene ebaoluline, üks on lahendatud ja ühe pärast tunnen end halvasti. Võtan end käsile. Pean võtma. Ei hakka homme tegema. [sinu silmis jah, homme, aga tehniliselt täna] Seitsme tunni pärast on äratus, ma lahkun. [Editisin veidi. Kell on 1:11]

"Ma süütan küünla, tohib?"
"Muidugi. Tikud on seal, öökapil."
"Kas ma tule võin kustu panna?"
"Jaa, muidugi. Tee seda."

"Millest sa mõtled?"
"Sinust."
"Miks?"
"Ma ei tea."

"Kas me homme kohtume?"
"Jah, ikka."
"Millal sul aega on?"
"Mul on alati aega."

"Kas me homme kohtume?"
"Jah, ikka."
"Millal sul aega on?"
"Mul on alati aega."