I feel like I can do anything!

Marge helistas mulle. (:
Tere, olen maailma kõige õnnelikum inimene hetkel. Elu on ikka no selline lill, et ise ka ei usu. Tahaks uskuda, aga no lihtsalt ei usu. Lihtsalt ei jaksa uskuda. Aga usun ikkagi. Ja ikkagi kirjutan tõsist paska ja teesklen, et sind kotib. (:
Life is wonderful!

Ma teesklen, et ma ei saanud just panic-attacki, kui avastasin, et mu Metsatölli retsensioon lambist ära kadus. Siiski pean kiitma OpenOffice't ja tema automaatset salvestamist, tänu millelele ma sain lihtsalt faili uuesti lahti võtta ning edasi teha. Hooray!

Täna kunstiaja ajal kirjutasin vihikusse teist osa. Halb mõte. Miks? Kes seda ümber viitsib trükkida?! Ma ei viitsi, aga pean viitsima. Ma miskipärast arvan, et ma kirjutan kõik valmis, trükin korraga ümber ja siis laen korraga üles. Ma ei tea. Palju trükkimist tuleb, ma leian.

Ma teadsin, et ma tean seda laulu! See ongi Metsatölli laul! Ongi! Ma teadsin, et ma tean, aga ma ei olnud kindel! Nüüd ma tean.
Sa ei tea, sest ma ei seleta midagi, kui ma millestki ekstaasi satun. Meie kooli rahvatantsupoisid tantsivad ühe laulu järgi, mis mulle väga tuttav tundus, kui ma seda kuulsin tantsuvõistluse proovis. No nii tuttav oli, et hakka või nutma. Metsatölli laul oli, mis seal ikka. (: Metsatöll - Velekeseq Noorõkõsõq. Ma teadsin, et ma tean! Hea on teada. (:

And I'm done! Retsensioon on valma. (:

Nüüd on vaja veel umbes miljon asja teha, mida ma tegelikult teha ei viitsi ja kõik ongi... Noh... Valmis!

Pean mainima, et sain kunstiaja ka valmis. (:

Ma tahaksin lisada mõne pildi ja teha veel sadat asja, aga ma hetkel enam ei jaksa. Kell on 1 ja ma tahaks magada. Ma tahan ikka täiega puhata, aga ma ei tee seda see nädal. Nädalavahetusel ehk saan veidi hinge tõmmata, aga võib-olla on mul Alissa ja siis ei tule puhkamisest midagi välja. Tahaks ühe päeva jätta kirjutamisele ka, aga no... No lihtsalt ei ole seda puhkeaega kuskilt võtta. Mõistad?
Stress on ka vist natukene. Koolistress ma mõtlen. Aga vist selline kergem tüdimus. Näiteks tunnen ma, kuidas kõndides vahet pole kas mul on soe või külm, on mu õlad pinges, kael valus ja selg ebamäärane. Ja ma ei jaksa kooli. Üldse. Ma ei jaksa Paidet. Ma ei jaksa Eestit. Ei jaksa.

Ma pean end kokku võtma!