The earth is spinning but my feet are standing still.

Jagan täna videot, teksti ja kirja selle teksti kohta. Homme kommenteerin. Enda lõbuks.




Miks Maret peaks saama Andeka Lapse preemia.

Aasta siis oli kuuskümmend viis, kui Ivo Linna väidetavalt vineerist enda esimese kitarri välja saagis. Mind sellel ajal veel ei olnud. Sündisin pelgad 31 aastat hiljem, alles 20. aprillil 1996. Minu varajane lapsepõlv oli kindlasti nagu igal teisel lapsel – kõik mis ma tegin oli kohutavalt armas ja vanemate arust ka andekas.

Kui sain kahe ja poole aastaseks alustasin lasteaias käimist, mis mulle – erinevalt õest – väga meeldis. Lauluõpetajal oli jaksu minuga vaeva näha ning tänu sellele ja headele geenidele läksin aastal 1999 esimesele lauluvõistlusele oma elus. Olin siis umbes-täpselt kolme aastane. Õpetajale vist meeldis ja mulle ka ning peale seda olen käinud mitmetel ja mitmetel lauluvõistlustel. Kuigi iga võistlus ei ole läinud hästi, olen siiski saavutanud auhinnalisi kohti ning vahel ka eripreemiaid. Tihti juhtus, et läksin laulma nohuse ninaga, sest nohu tuli alati paar päeva enne esinemist. Siiski sain alati hakkama ning vahel saatis mind ka edu.
Üheks suurimaks saavutusest lasteaia aastatest võib ehk lugeda muusikalise peaosa lasteaia kevadnäidendis, kui olin eelviimases rühmas. Olin viie aastane, kohe kohe kuueseks saamas ning muusikaõpetaja pani mind peaossa – olin Pöial-Liisi. Kuigi olin suhteliselt lühike, siis kindlasti ei mänginud rolli vaid minu kasv.

Lasteaia viimases rühmas soovitas muusikaõpetaja mul minna muusikakooli. Tema soovitas ka viiulit mängida, sest see pill vajab muusikalist kuulmist ning seda mul on. Aastal 2002 astusingi muusikakooli ning hakkasin õppima justnimelt viiulit. Kaheksa aastat hiljem lõpetasin selle ning mängisin pool aastat veel orkestriski. Kokku mängisin Paide Sümfoniettorkestris viis aastat. Esimesed kolm aastat olid minu tähelend – lõpetasin kiituskirjaga. Peale seda läks koolis raskemaks, kuid alla ma ei andnud, kuigi vahel oli tahtmist küll. Alati võtsin end kokku ja läksin siiski tagasi.

Nüüd, kus ma väikese pausi tegin orkestrist, tegelen ikkagi muusikaga, kuid ei mängi enam viiulit, kuna seda mul endal kodus ei ole. Proovin enda kätt ka teistel aladel, eriti meeldib mulle tantsimine ning muu aktiivne liigutamine. Pillidest hakkas mulle enim meeldima klaver, mida kodus asendab süntesaator. Päris tihti mängin lood kuulmise järgi, olles kuulnud laulu vaid paar korda. Välistatud ei ole, et mõni noot on valel kõrgusel või hoopis teine, kuid laul tuleb kokku loogiline ja ilus. Ja kuigi kõrva järgi meeldib rohkem mängida, ei ole peale kaheksat aastat ka noodilugemine mingi tuumafüüsika.

Lisaks muusikakoolile käin ilmselgelt ka koolis. Käsil on kaheksas aasta Paide Ühisgümnaasiumis. Õpiedukus on mul alati olnud hea – esimesed kuus aastat lõpetasin koguni kiituskirjaga. Seitsmendas muutusid aga ained raskemaks ning oli ka muusikakooli viimane aasta ning mõned hinded langesid neljadele. Nüüdseks on mul tunnistustel olnud vaid neljad-viied.

Kooli ainus külg ei ole siiski õppimine. Et sellest kõigest ära ei tüdineks, tuleb tegeleda ka meelelahutusega. Kooliüritustest võtan peaaegu alati osa ning kaasan aktiivselt ka teisi. Lauluvõistlusel olen käinud nii üksikesineja kui ka klassiga.

Ei tagane ka rasketest väljakutsetest – näidend kahe päevaga valmis teha ning koolile ette kanda oli küll natukene raske, kuid siiski mitte suur probleem. Entusiasmi minul jagub, teised aga ei pruugi alati kaasa tulla.

Hetkel põhiliseks hobiks on tantsimine ning tegelen sellega väga aktiivselt. Minu klass on osalenud kooli tantsuvõistlusel alates viiendast klassist ning see aasta läheme lavale juba neljandat korda. Kolmel esimesel aastal oleme võitnud ning ei taha latti madalale lasta ka see aasta. Konkurentsi meil on, peab tunnistama, aga me ei taha enda positsiooni käest lasta ning püüdleme võidu poole. Kui kolmel esimesel aastal koostati meile tantsukava ning klass vaid õppis selle selgeks, siis sellel aastal panime klassiõega pead kokku ning mõtlesime liigutused algusest peale ise välja.
Tants on ka midagi, millega tahaksin edasi tegeleda. Olen käinud ühes trennis, kuid see ei vastanud minu ootustele ning otsin endale nüüd paremat võimalust end läbi tantsu väljendada.

Seda kooliaastat võib kindlasti nimetada uute võimaluste aastaks. Muusikakool on läbi ning kõik uksed minu ees on valla. Usun, et kui piisavalt keskendun, saan hakkama kõigega, millega tahan.

Kui mina osutuksin valituks ja võtaksin vastu preemia, siis ei kulutaks ma seda raha mõttetusse kohta. Kuna muusika on minu südames väga tähtsal kohal, siis säästaksin raha ning koguksin juurde, et piisava summa olemasolul endale klaver soetada. Süntesaator ei tekita päris seda heli mis klaver. Maal vanaema juures on tädil klaver ning iga kord vanaema külastades mängin klaveril paar lugu.

So let's pretend for just one minute - the world, the world, the world, the world, the world is mine but you're not there.