Haiget teeb.

On kaks asja mis mulle päriselt haiget teevad. Ühte ei avalda. Teine on ükskõiksus. Mitte ainult minu vastu. Üldine ükskõiksus. On ju valus, kui ei hoolita sinu tunnetest? Mingi hetk on küll kõik väga naljakas ja fun, aga ühel hetkel viskab üle. Nagu... Tõsiselt. Mul on ka valus. Sul ka. Kõigil on. Ok. Mul on suht harva valus, sest ma suht lasen kõik endast läbi, aga mingil hetkel ajab umbe ja ei lähe enam läbi. Kinni jääb. Ja siis on valus. On ju? Ma olen suht kindel, et kõik on nii tundnud. Kaua sa ikka kannatad seda, et sinu arvelt nalja visatakse? Ühel hetkel loobib kõik täiega üle ju. Enam ei suuda. Ma tean, et paljud ei saagi mu jutust midagi aru, sest ma isegi ei saa sellest aru. Veidi saan tegelt. Ah persse. Mul on nii ükskõik lihtsalt. Nendest, mitte teist. Teist ma hoolin. Nendest kahest mitte. Mingi hetk tundusid nad normaalsed. Ok. Me saime isegi hästi läbi. Enamus juttu oli küll läbi iroonia ja sarkasmi, aga tegelt. Keda kotib? Mind absull ei kõiguta, kui neil halb on. Neil on lihtsalt räme tähelepanu vajadus. Mitte, et see midagi halba oleks. Kui seda on mõõdukalt. Aga kui sa lihtsalt päevast päeva hangid endale täehelepanu teiste (minu) mõnitamise arvelt, siis enam ei ole hea. Neid ei huvita.
Volli. Kus sa nüüd oled, et sa mu tuju enam heaks ei tee?