Saate aru, kuidas ma ei viitsi mitte midagi teha juba laupäeva hommikust saadik? Reedel olin alles liiga äksis oma päikese pärast, et midagi emoda, aga laupäeva hommikul vedelesin mingi tund aega lihtsalt teleka ees, sest ma tegelt ka ei viitsinud midagi teha. Pärast oli selg valus, sest kotttool ei olnud just mugavaimate killast, aga mis seal ikka, eks? Vähemalt sain aeleda üksinda omas kodus. Kuradi hea oli olla.
Hiljem oli Kaila sünna, millel ma siiski pikemalt ei peatu, kuigi väga awesome oli. Aga õhtul oleks võind ikka ühe päevituspausi teha, kui me poest tulime... Ja ma siiamaani mõtlen, et huvitav, mis oleks, kui seisaks poriloigu ääres ja keegi sõidaks kiiresti mööda... Ma ei tea miks, aga ma tahaks, et minuga kunagi nii juhtuks... Oleks küll tore. (:
Täna veetsin terve päeva maal ja tsau, olen preili Võileib. Tegelt oli tore. Kuigi lammastest on kahju, aga noh.. Loodame, et neil läheb ka paremaks.
Ma kuulan mingeid vanu mõttetuid laule ja kuradi hea on olla. Ikka selline... Savage mängib Don't You Want Me'd ja elu on lillhernes. Tegelt oleks ju nii palju kasulikku vaja teha... Aga ma lihtsalt ei viitsi.
Ahjaa. Tahtsin sulle öelda, et mind ei koti. Tegelt ka ei koti. Sa võid minna ja sama juttu oma seinale rääkida, ma olen suht kindel, et seina kotiks ka rohkem kui mind. Aga muidu on OK ja ikka räägi mulle põnevaid asju, mida sina ainukesena oluliseks pead.
Sain Kaila sünnal teada, et minu blogi on suht laialdaselt loetav. Oh well. Varjatuks ma seda siiski ei tee so... Ise tead, eks? Ise tead indeed.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar