Uhke olen su üle, kallis.

Ma ei tea, kas sa mäletad, kui sa olid alles kuuene ja päris väikene. Minu jaoks oled sa muidugi alati väike olnud. Aga sa läksid muusikakooli. Viiulit õppima. Ma ausalt öeldes ei saanud alguses aru, et mis teema sul sellega oli. Sa olid niii väike ja tahtsid muusikakooli minna. Ise ei käinud päris kooliski. Tead, kui väike sa olid? Kõige väiksem viiul muusikakoolis oli sulle suur. Vot nii väike olid.
Aga käima hakkasid. Ja käisidki. Ja vahel viskas üle ja tahtsid ära tulla, aga ikka jäid. Ikka võtsid end kokku ja läksid, kuigi viilisid vahepeal päris hullult. Ja selle tõttu, et sa väiksem olid, pidid sa aasta kauem käima ja ma leian, et kahju see sulle ei teinud.
Ma mäletan, kuidas sa alguses kääksutasid. Ja ma kääksutasin ka. Ja siis sa enam ei harjutanud nii palju kodus, aga ikka oli tore. Kõik esinemised olid ilusad ja paar korda mängisin isegi lapsevanemat ja tulin sinu lapsevanemate kontserdile. Uhke olin siis, uhke olen nüüd. Täna. Kui sul see kõik siin läbi sai. Lihtsalt läksid, mängisid loo, said oma tunnistuse, tegid pilti ja nüüd ongi kõik. Sa ei pea enam õppima solfedžot, kui sa ei taha. Ainult viiulit võid veel orkestris mängida.
Kui sa täna seal lava peal seisid, olin ma nii uhke, et oleks ise peaaegu pisara poetanud. Oleks jah. Ja see, et sul sassi läks natuke, ei olnud midagi. Ma oleks tahtnud sind kohe sealsamas kallistama tormata. Ausalt. Aga ma hoidsin ennast tagasi ja särasin oma koha peal. Ja Mattis muidugi võttis sõna.
Tubli oled, Maret.