When life gives you lemons you make lemonade

Mul kummitab juba kaks päeva - kaks kuradi päeva ja öö sinna vahele! - Justin Bieber'i Baby. Ma nägin unes, et ma tegin midagi, mul kummitas see räämar, ma võtsin oma peast kinni, kummardasin nagu oleksin valudes ja ütlesin midagi sellist:"Laske mind maha! Justin Bieber kummitab!" Päriselt. Ja mitu korda. See ei ole normaalne. Ma hakkan nutma. Nüüd kummitab jälle. Ma ei saa hakkama nii.




See on nii sick, et ma nii hullult tahaks näha seda. Lihtsalt väga sick ja väga awesome üheaegselt.

Ma ei suuda enam geograafiat lugeda. See lihtsalt kajab mu peas vastu nagu ühtlane mõttetu mula. Pean ühte kohta mitu korda lugema, et aru saada. Pean kõvasti ette lugema, et kindel olla. Ma ei taha. Ma ei viitsi õppida ega jamada sellega. Ma tahaks lihtsalt hea hinde saada ja nii olekski. Ma tõesti ei taha teha seda. Tõesti.

Täna olime Maretiga lahedad. Hommikul kõigepealt Maret istus arvutis, ma käisin mööda tube alles söömas ja pesemas jab värki. Ja mu telefonis mängis muusika, sest ma ärkasin selle taustal. Ja siis ma panin muusika mängima ja lihtsalt hüppasin Maretil selja taga, nii kaua kuni jaksasin. Ta hetkeks vist joinis ka, aga ma ikkagi hüppasin kauem. Mingi lihtsalt konkreetselt hüppasin ühe koha peal ja ajasin närvi teda.
Aga hiljem otsisin arvutist vanad laulud üles ja panin mingi Paris Hiltoni või Kristjan Kasearu üürgama ja siis hüppasime koos mingi aja, ise jumala tugevates naerukrampides. No oleme imelikud, aga vähemalt oli endal lõbus. :P