Siis on see raev, mis ei muutu iial pisaraiks.

Kuigi selles iial asjas ma enam nii kindel ei ole, sest ausalt. Nutta tahaks. Mitte selle pärast, et ma kurb oleksin. Ma olen... Kurb. Solvunud ja enesekeskne ja vihane ja pettunud. Algusest saadik olen ma selle kuradi mõttetusega nii faking palju vaeva näinud. Algusest saadik olen paanitsenud, kuidas millal ja kas me seda teeme. Algusest saadik. Selles alates, kui me ümber laua istusime ja naersime ja arutasime.
Ma närvitsesin kodus, et millal me siis filmima saame, sest ma ei tahtnud kaamerat nii kaua enda käes hoida. Ma raiskasin oma ajurakke selle peale, kuidas peaks seisma, kus peaks seisma, kust maalt ma lõikama hakkan, kust maalt ma kaamera kinni panen. Aga selle protsessi üle ma tegelikult ei närvitse, est et seal tõmblesime me kõik. No enamus, kui mitte kõik. Aga enamjaolt ikka suht kõik.
Aga millele ma tahan tähelepanu pöörata, on see, et homme on geograafia eksam ja ma lõikusin öö läbi meie filmi valmis, muutsin muusikat, salvestasin filmi paar korda, et muusika parem oleks. Ma otsisin mitu päeva lõpulaulu ja ausalt olin paar ööd selle pärast kolmeni üleval. Ausalt olin. Ei liialda. Eilne blogipost tõendab seda, kuigi magama sain alles nelja ajal. Aga milles on probleem, võib teadmatu, ehk kõik peale Mareti, küsida. Küsi. Ära küsi. Ma räägin ise.
Mis õigusega sa virised mu kallal, et mingid mustad jooned on? Need mustad jooned on iga faking vidjo peal, mis ma üldse kunagi filminud olen selle kaameraga. Ja nad on seal ja need ei häiri kedagi. Okei. Valetan. Sind järelikult häirivad. Küsi, kas mind kotib. Ma vastan sulle ausalt, et ei koti. Üldse ei koti. Mitte millimeetritki ei kõiguta, mis sulle meeldib ja mis mitte. Nüüd siis tead. Okei, tegelikult ei tea veel. Sest et see inimene, kellele tekst mõeldud oli, siin seda arvatavasti ei loe ja ma ei harrasta eriti mõistujuttu, seega ütlen sulle, mis mind häirib ja miks ma sellest suure numbri teen.
Mind häirib see, et ma istun poole ööni üleval ja siis sa räägid mulle mingit paska mingitest olematutest mustadest joontest ja ütled, et sa teed minu variandi järgi kõik ümber. Ei, sa ei tea, kui palju see mind tegelikult häirib. Ma võin üritada seletada - ma nutangi praegu, sest et ma olen kurb, solvunud, enesekeskne, vihane ja pettunud. Aga sina ei tea seda. Sa võid arvata, et tead mida ma tunnen aga sittagi. Niigi närvitsen ma aeg-ajalt eksami pärast, mul on omal muud mured, millega tegeleda ja siis sa lihtsalt tuled tallad kogu mu mitme öö ja päeva töö maha ja ütled, et kõik on kena, ma teen uue. Sittagi pole sul kena! Sa ise ka mitte. Mida sa endast õige arvad? Tegelikult ära vaevu enda energiat kulutama. Ma faking ei tahagi teada, mida sa endast arvad. Ma ei taha teada, mida mitte keegi endast arvab, sest praegu tahan olla enesekeskne väike värdjas, või siis suur, ja kõiki ja kõike vihata. Ja nii ongi. Ja sa ära hakka mind lohutama ja väitma, et võib-olla ikkagi on parem kui sa teed ja bla-blaa-blaaa! Mind nii sügavalt ei huvita, et ma...
Ma tahaks lihtsalt kogu selle viha endast välja joosta. Ma tahaks, et see ei oleks enam minu sees, ega minu blogis. Ma ei ole tegelikult ju vihane. Üldise inimesena, mitte praegu. Üldise inimesena meeldib mulle endast ikkagi mõelda kui heast inimesest, mitte vihasest ja enesekesksest jobust. Ja see, et see on minu enda blogis on mu enda süü, ajee. Hõõru mulle seda nina alla nüüd, eks. Ütle, et mul oli võimalus ju mitte avaldada. Aga ma tahtsin. Kuskile ma pean enda viha suunama. Ja miks mitte siiasamasse, internetiavarustesse, kõigile lugeda-vaadata. Võib-olla olengi nii egomaniakk ja tahan, et kõik kindlasti loeksid-vaataksid-kommenteeriksid. Võib-olla olengi. Ma ei tea hetkel. Sest praegu olen ma vihane. Ja solvunud, kurb, pettunud, enesekeskne.
Ja selline olengi. Ela sellega või ära ela, täna mind ei koti.



On küll hea laul, jah. On küll.