neljapäev, 21. oktoober 2010

Ca fait mal de vivre sans toi.

Zitakz ekstaasis endaga - kunstiaja suutsin ühele lehele mahutada täpselt! Ajee. Eks? Ei. Ma unsutasin mingi kolm kuni neli rida teksti vahelt ära. Kust ma selle ruumi võtan? Mingi spikrisuurust kirja ka teha eriti ei taha. - Sain hakkama! Tõmbasin asju kokkupoole ja kõik on enam-vähem normal. Nüüd saan terve vaheaja õppida seda! Jess! Can't wait!

Musa sain ka just ümber kirjutatud omale ühe lehe peale. See leht tuleb ka homme välja printida ja just laen lugusid, mida tundma peame. Claude Debussy - Claire De Lune tuleb raudselt kõige raskem ära tunda. Fo sho.

Peaaegu terve viimase nädala elan ja hingan prantsuskeelse muusika saatel. Mingil põhjusel meeldib see mulle rämedalt. Ma võiksingi jääda Kyot või Christophe Maed või Emmanuel Moire'i või Merwan Rim'i või Calogerot kuulama. Praegu on küll selline tunne. Rämedalt meeldib ikka. Ma ei saa küll kõigest aru, jah, aga kui kuulan, siis üht-teist ikka mõistan.

Nüüd lisan paarsada pilti kuumadest prantsuse meestest ja mõne laulu ja siis kerin magama ära. Vene keele üritan homme ümber kirjutada. Pean jõudma... Või teeks seda veel nüüd? Essa tund on vaba, kell alles võrdlemisi vähe - ainult veerand 1... Teen praegu. Niipalju, kui jaksan.














2 sisemonoloogi.:

Maarja ütles ...

no christophe on ikka eriti kole küll meil ju :D

-Merilyn ütles ...

Seda minagi. :D

 

Blog Template by BloggerCandy.com