Keyboardsmash.

Kallis blogi.

Olen sust sõltuvuses.

Siiralt, Mina.

Istusin täna muusikaklassis klaveri kõrval ja vaatasin seda... Misvidin ta nüüd oligi. Regilaulu DVD'd vaatasime. Mis iganes Viru või Võru või mis regi ta ka ei olnud. Seal näitas neid lauljaid kirikus ja vahepeal näitas pilte. Suvest. Mulle tundus üks mere pilt täpselt nagu Nõva. Ma oleks peaaegu pisara poetanud. Tõesti. Hingasin juba sügavalt ja katkendlikult ja siis mõtlesin, et pohh, varsti tuleb suvi. Elan üle.
Ja samal ajal mõtlesin, et kuidas tahaks rämedalt blogi kirjutada. Ma vajan mingit vidinat, mida saaks käes hoida, millel oleks arvuti klaviatuur ja millega saaks ringi liikuda ja netis olla. Ma vist kirjutaks oma blogisse siis palju rohkem. Ma lihtsalt... Kogun neid mõtteid endale nii rämedalt palju ja kasti vaadates ei mäleta midagi, ajueero nagu ma olen. [Ei taha sellega solvata mitte ühtegi Eerot given, et mu enda suguvõsas on üks Eero. Tervisi!]

Kallid teie.

Kas te palun võiksite olla vähem pussyd ja rohkem loovad?

Siiralt, meie.

Ma arvan, et te teate, kes te olete. Miks teile meie mõte ei meeldi? Nagu tegelt ka. Ma mingi piirini mõistan teie vastumeelsust. Jah, võib-olla ei ole just kõige traditsioonilisem, aga miks siis kohe halb? Ei tekita õiget tunnet? A pohh, teeme siis nii, nagu vanasti. Või teeme üldse nii, nagu kõige alguses! Teeme Piibli-teemalise! Oleks nagu ikka traditsiooniline & ilus & rahulik! Oh. Jumala hea mõte. [No pun intended.] Või siis teeme nagu vanal heal nõukaajal! Ärme teegi, midagi, sest hoopis tuleb ju näärivana ja värki! No see on veel parem mõte! Ei! Mul tuli rämedalt hea mõte! Ja originaalne ka! Ja raudselt kõigile meeldiks see ja kõik vaataksid, kui frikin innovatiivsed me oleme! Võtame tagaruumist selle kasti, võtame sealt mingi kuus aastat vanad lumehelbed, riputame niidiga lampide külge, kleebime akendele päkapikka, paneme stendi ümber karra, laseme kunstlumega akendele lumehunnikud, mõned lumehelbed, ehime ära selle rootsu mis alati ja kuidas ma saakisn unustada! Võtame need Häid Jõule südamekesed ja paneme need tahvli kohale lambi külge nii, et need oleks kerges kaares ja muidugi kleebime sellele päikesele päkapikumütsi pähe! Darn, ma olen liiga innovatiivne vist... Ma parem ei tule liiga paljude uute ideedega korra välja, te ei pruugi järge pidada. Ma nüüd lõpetan selle teema, aga ära nurgas nutma hakka, et ma nii palju uuendusi mainisin. Me saame koos hakkama.

Kallis Rebeka.

Naudi iga sekundit oma reisist, sest siin on külm ja palju lund.

Siiralt, Merilyn.

Täna, kui sa ära läksid, siis meil hakkas mata. No tegelikult üks kirjandus ja siis mata, aga see selleks. Mata klass oli ikka kohutavalt külm! Nii külm, et ma oleks tahtnud nutta, aga kartsin, et pisarad jäätuvad ära. Tõmbasin end kerra ja ootasin, et tunni peale klass soojemaks läheks. Eriti ei läinud. Ma ei julge kunstiajasse minnagi. Kardan ära jäätuda. Ma võtan tegelikult ka homme teki kaasa ja loodan, et mul seda lihtsalt vaja ei lähe. Aga kui läheb, siis kougin välja ja võtan teki ümber. Niigi köhin nagu hobune ja tahan koolis ja terve olla, kui sa tagasi tuled, et kõiki muljeid kuulda ja värki!

Kallis raha.

Kuhu sa kadusid?!

Siiralt, mina.

Ausalt! Nagu olid ja siis enam ei olnud! Ma ei viitsi mingit peitust mänguda sinuga. Mul läheb sind veel vaja ja oleks meeldiv, kui sa olemas oleksid. Sa isegi mitte ei kujuta ette, kui palju mul on teha ja käia ja osta! Niiet võta jalad alla ja tule koju tagasi. Ma võin rahakoti sinu jaoks laua peale lahti jätta.

Kallis Rock Cafe.

Sa ei saa must nii kergelt lahti.

Siiralt, mina.

Naljakas on teada, mida ma teen jaanuaris juba. Ma ei ole vist kunagi enda tegemisi nii pikalt ette teadnud. No eks on asju, mis on inevitable ja nii ongi, eks. Aga siiski ei oleks ma oodanud, et ma kunagi teaksin juba novembris, mida teen jaanuaris. Detsembrist rääkimata. Varem elasin kuidagi võrdlemisi lambist, et on tänane päev ja homme vaatame, mis homme teeme. Naljakas on teada.

Places to go, biology to study.
Make a wish, princess!