Sinu sõnad teevad minule haiget!

"Tead, et Indral ei ole enam issit?"
"Jah, tean."
"Kas sa nägid?"
"Jah, nägin."
"Mina ei näinud?"
"Ei näinud jah. Ma ei taha sellest rääkida."
Korraks jääb Alissa vait ja vadistab edasi teemal, mis ei ole nii valus. Ta räägib mulle paljudest asjadest, millest ma umbes poolt ei kuule. Mitte, et ma ei tahaks kuulda. Tahaks. Aga ma ei kuule. Ma mõtlen ja hoian enda südant koos, et jakskaksin olla. Ja pealegi räägib Liisu minust meeter maad allpool, oma kapuutsivarjus oma salli sisse ja mina oma kapuutsi seest teda ei kuule. Eriti kui mõni auto mööda sõidab.
"Kas sina olid ka seal?"
"Kus?"
"Siis, kui Indra issi suri?"
"Jah, olin."
"Mina olin ka?"
"Ei. Sind ei olnud ju!"
"Kes seal olid?"
"Seal oli nii palju inimesi, ma ei tea."
"Minu emme oli ka?"
"Jah, sinu emme oli ka. Ma ei taha sellest rääkida, palun."
"Miks?"
"Sest et see teeb mulle haiget."
"Mis teeb haiget?"
"Sinu sõnad teevad minule haiget!"

Dear boys & girls.

I didn't mean to get in the middle of this!

Sincerely, Sandwich.

Õlitamist vajav uks kriuksatab kergelt ja kellukesehelin on kuuldav vaid sissetulijale. On lõunaaaeg ja kohalik kohvik on inimesi täis lisaks käib ka raadio. Näljane mees teeb endale teed letini, otsimata omale lauda, sest loodab, et koht vabaneb või leiab ta kuskil lauas kellegi kõrval koha. Ta on näljane ja nii palju kui teda kõigutab, võib ta süüa ka leti ääres püstijalu seistes.
"Tere päevast," naeratab klienditeenindaja leti tagant naeratades, nagu ta peab.
"Tere. Päevaparaad palun," teatab mees kerge kulmukortsutusega ja võtab taskust rahakoti, et maksta ettenähtud summa. Ta oli ju ukse taga näinud silti, et päevapraad maksab just täpselt nii palju.
"Suur või väike?" esitab naine letitaga küsimuse. Mees on näljane ja tellib seetõttu suure.
"Loomaliha, kana või kalaga?" küsis teenindaja, samal ajal üht näppu kassaparaadil hoides.
"Loomaliha sobib väga hästi," teatab mees.
Teenindaja vajutab paari nuppu ja vaatab taas naeratades mehele otsa:"Kas kartuli või riisiga?"
"Kartuliga," vastab mees, kergelt üht kulmu tõstes, sest ta ei mõista kõike päris täpselt, nagu vahel juhtuda võib. Teenindaja naeratadb ja mees loodab, et ta ütleb nüüd arve.
"Friikartulid, sektorid või tavalise keedukartulid?" küsib naine leti taga selle asemel, et öelda mehele hind ja pakkuda juua.
"Tavalised kartulid palun," ütleb mees, kergelt vihastudes, kuid see ei paista veel välja.
"Selge. Kas te soovita midagi juua?" küsib naine. Mees ei kannata enam küsimusi välja, aga juua on vaja.
"Jah, ikka," jõuab mees öelda, kui hetkeks mõttesse jääb. Ta üritab otsustada, mis oleks kõige parem toidu kõrvale juua, kui tädi leti tagant taas enda suu avab.
"Kohvi, teed või mahla?"
"Mahla palun," ütleb mees ja surub leti all käe rusikasse, et mitte vihast karjuma hakata.
"Apelsini, õuna, ploomi, tomati või segumahla?" küsib naeratav teenindaja ja hoiab jälle oma parema käe nimetissõrme ühe klahvi kohal, valmis vajutama kohe, kui tal kästakse.
"Segumahl, palun," ütleb mees küll viisakalt kuid väga läbi hammaste. Teenindaja naeratab. Mees teab, et sealt tuleb veel küsimusi, sest ilma oleks juba imelik. Kuidas siis järsku ei ole enam midagi küsida? Ei küsigi, et kas klaasi või tassi? Suur või väike? Kollane, sinine, punane või roheline kõrs? Üks või mitu kõrt? Lusikas või kahvel? Nuga või lisaks üks lusikas selle asemel? Leiba või saia? Soola või pipart või sinepit?
"Kas sööte sees või väljas?"
"Ma ei tahagi enam süüa!" tahaks mees karjuda aga ei tee seda. Ta on vihane ja pettunud. Tema niigi lühikesest lõunaajast on nii palju juba aega läinud päevaprae valimisele, mis peaks talle juba valmis olema. Või vähemalt tegemisel, mitte ei peaks ta siin arutama selle üle, kus kurat ta süüa kavatseb! Päevaprae tegemine ei ole tuumafüüsika ega ka eriline raketiteadus, ometi on sellele vaja kulutada ostjal nii palju energiat, et lõpuks peaks ta sööma ära kaks praadi, et kogu seda energiat tagasi saada ja midagi ka juurde ehk. Ja närvirakud, mis suitsiidi tegid, sest enam ei suutnud vastu pidada.
"Väljas," teatab mees selle asemel vaikselt, ohkab ja tasub arve kohe sealsamas. Teenindaja naeratab ja läheb annab tellimuse edasi. Näljane ja väsinud mees läheb istub lauda. Ta ei jaksa enam. Ta tahab, et mõnedki asjad elus oleks lihtsad ja kindlaks määratletud, mitte midagi tuumafüüsika ja raketiteaduse vahepealset. Praegu tahab ta ju lihtsalt süüa, mitte uut maailma avastada.