Welcome to wherever you are.

Veetsin nädalavahetuse poolenisti maal vanaema juures. Oleks tahtnud sinna jäädagi. Laupäeva hommikul hoidsin oma lemmikõdesid, Indrat & Ingerit, siis peale seda vaatasin veel kodus üle, et mu buss kindlasti läheks kell 16:10. Mitu korda vaatasin, et läheb & 17:15 umbes pidi jõudma Järva-Jaani. No ei tulnud seda bussi. Kersti helistas bussijaama, sealt öeldi, et seda bussi ei käi, aga sain mingi Pärnu-Rakvere bussile, mis Jerevanist läbi sõitis. Bussipilet muide esimesele bussile oleks pidanud maksma ~40 krooni, ma sain 15.- hakkama. Mõnedel ägedamatel maakondadel on õpilasesoodustus.
Aga et mitte paigal passida ja jäätuda kuni Toomas mulle järgi tuleb, hakkasin ise Ramma poole jalutama. Päris palju jalutasin. Ükskord muutsin laulu ja soos kui silmad helendavalt telefonilt tõstsin, avastasin, et olen keset teed. Ossaraiks, kuidas ma ehmatasin. Ausalt.
Nv muidu oli.. Ma ei hakka salgama. Hommikul kell üheksa ärgata oli kohutav. Kuigi üllatav oli, et äratajaks oli Toomas, kes tavaliselt magab poole päevani. Ma oleks tahtnud... A siis ma ei oleks midagi jõudnud teha, niiet...
Koju jõudsin, Mattis pani kildu.
Emme ütles Mattisle:"Võtame need märjad püksid jalast ära, paneme kuivad asemele."
"Kas Mattis pissis püksi?!" küsisin mina väga üllatunud häälega, kuigi see nii väikese lapse puhul on tavaline.
Väikevend vaatas mind paar hetke ja teatas siis:"Emmä!" Me emmega naersime. Mina ütlesin:"Emme pissis püksi? Ei, ma arvan, et see oli ikka Mattis." Noormees jooksis teise tuppa, ise itsitades.
Ma olen väsind & kunstiaja ei ole veel peas. Dorian Gray on lugemata ja elu on päris lill.

Osa jõluvaheajast veedan vist Soomes. Ei kurda.
Ujuda tahaks. Meres. Suve tahaks.

I shall be there.

Keila-emme, kullake. Ole nüüd nii lahke, keri piltidest edasi ja ava link, mille nimi arvatavasti on 0 sisemonoloogi. Kirjuta sinna, mida sa sünnipäevaks soovid. (:


Make a wish!