Õues on paks lumi, kas tead. Oled ehk märganud tõesti. Sinul võib-olla ei ole, ma ei tea. Rebekal küll näiteks praegu ei ole. Ja seda ütlen kohe päris kindlalt. Ma ei ole kindel, kas mulle meeldib lumi või mitte. Ma ei suuda otsustada selle pärast, et... Mulle ei meeldi see külm, mis lumega kaasneb. Võid ju öelda, et lumi teeb kõik nii ilusaks ja valgeks. I beg to differ. Jah, on ilus ja valge küll, pean nõustuma. Aga miks ma teisiti arvan? Nii kena on kõndida pimedas läbi pargi, kui vaid paar tuld põleb ja ikka on valge. Kuna on õhtu, ei ole ka väga suurt tuult, kohati ainult. Pole palju inimesi, kes vastu tuleks, sõidab vaid mõni üksik auto, mida parki kuulda ei ole. Vaatan maha, krudiseva lume poole ja naeratan. Mõtlen, et millal viimati lumi mu jalge all krudises. Paari sammu pärast naeratus kaob, sest ilmselgelt on siin üks koer jalutanud. - Not so pretty.
On reede hommik. Ma tõusin natukene hiljem, kui tavaliselt ja selletõttu pean kooli kiirustama. Oma turbokiirusel ajan selga riided, juuksed kammimata tuiskan hambaid pesema. Kiirpesu, patsikumm kapi pealt, harjaga paar korda läbi juuste ja lohakas pats pähe. Riietun kiiresti, peaaegu et unustan salli ja jätan võtmed kapile. Haaran maast koti, kiirustan uksest välja. Kell on pool ja mul on ainult 25 minutit, tunni alguseni. Lamp, sest olen ka kiiremini jõudnud lasteaeda näiteks, mis on kooli ees kohe. Astun uksest välja, kortsutan kulmu selle külma peale, surun käed jope taskusse, et oleks soojem ja hakkan astuma. Kaks kilomeetrit, mis enne nii pikk ei tundunudki, on nüüd justkui miniolümpia. Sealt, kust teed on lahti lükatud, on lumi lükatud lihtsalt minu otseteele. Seal, kus võiks olla hea kõndida, on lahtine lumi ja ma tunnen end justkui Robbie Williams videos laulule Tripping. Astun sammu edasi ja lahtine lumi tekitab kiiresti kõndides efekti, et tegelikult astun kaks sammu edasi ja ühe tagasi. Jalad väsivad ruttu, sääred hakkavad valutama. Tunnen, kuidas dressikas võiks kotis olla, sest sellega on hetkel liiga palav. Jõuan kooli napp viis minutit enne tunni algust, jooksen elu eest kartsa, poolel teel võtan taskust võtmed ja kisun jope luku lahti. Kapi juures keeran üllehelikiirusel ukse lahti, riputan jope riidepuule, haaran ülevalt õpikud ja vahetan kiirelt jalanõud, paelad jäävad lahti. Võtan võtme, lukustan kapi, poolel teel trepist üles kuulen tuttavat heli, mis tähendab tunni algust. Virve on juba kohal. Kuradi lumi raiks.
Ma ei ole tegelikult nii negatiivne inimene. On ka plusse, miks mulle lumi meeldib. Üks suurim mu jaoks on see, et lumega muutub kõik valgemaks. Kool ei ole hetkeks vihmamärgade akendega vastik pime koht, kus ma veedan suurema osa oma päevasest ajast. Kool on valgem. Akendel on alläärtes säravad lumehanged, msi muidu mulle väga rõõmu ei tee. Õu on valge ja vähene päevane valgus peegeldub sellelt tagasi, muutes ka kooli muidu pimedad ja valgustamata koridorid valgemaks. Tulin selle mõtte peale, kui kord kolmandalt korruselt teisele läksin ja seal oli päris valge. Õues oli ainult valge. Mul oli rämedalt külm ja ma kaalusin kinnaste kätte panemist, aga ma naeratasin ja liikusin edasi, sest valge oli, mitte sopane.
I'm loving angels instead.
Reeded on ühed ilusad päevad, kas te ei leia? Mina leian. Reeded on... Reeded. Kuigi kool on rääm ja ma ei suuda üldse olla, on elu ikkagi ilus. Eilne oli ilus ja natukene ebareedelikult ilus isegi minu jaoks. Liigutasime Pireti uut autot, mis nüüdseks on juba nädal aega vana. Siiski liigutasime ta ära nüüd. Jah, mingi osa minu väärastunud ajus ütleb, et tegelikult ei tule sõna liigud sõnast liigutama, aga mulle meeldib seda ikkagi öelda. Pidulikuks puhuks värvisin kodus üle pika aj ripsmeid, kammisin juuksed, hakkasin perega minema. Soo tänava lõpus tuli meelde, et pidin vanaemale raha viima. Läksin koju tagasi ja siis Pireti juurde. Jõudsin oma perele maja juures järgi. Väitsid, et ootasid mind. Tegelikult kõndisid raudselt edasi, aga ongi lihtsalt nii aeglased. [Just kidding, ära solvu.] Ühel hetkel rääkisin Helenaga toas juttu ja Indra tuli mu juurde mind kallistama. Vaatas üles ja ütles:"Sul on nii ilusad ripsmed!" "Aitäh," vastasin mina ja naeratasin nagu tavaliselt. Naljakas, et nii väike laps nagu in Indra midagi sellist märkab ja sellise ilusa komplimendi teeb. Mõtlesin, et peaks vist tihemini ripsmeid värvima, aga ma tean, et ma ei viitsi.
Je fais de toi, mon essentiel.
Ma armastan oma elu. (:
2 sisemonoloogi.:
mulle meeldib et sa nii positiivne oled ;)
Mulle meeldib ka nii positiivne olla. (:
Postita kommentaar