Like the Fourth of July.

Only it's the 3rd of November... Anyway.

Ma tõusin ülesse mõttega, et on kolmapäev. Ma peaks oma blogist eemale hoidma. Ausalt mõtlesin sellist asja. Mulle ei meeldi, et viimasel ajal blogin nagu harva ja siis ka mingit... Noh... Jah. Mitte just rõõmsameelseid ega sisutihedaid poste. Ja ma ei taha kirjutada kurjasisulisi poste. Üldse ei taha.
Tänane koolipäev ei alanud eriti hästi, kui sa teada tahad meeleheitlikult. Mata oli kohutav, inka samasugune, prantsa oli talutav, füsa isegi et produktiivne [sain inka koduse töö tehtud!] ja vene... No see on vene ja te peaksite teadma, kuidas mul sellega suhted on. Eriti, et enne tänase tunni algust oli mul mõte, et huvitav, kellega rääkima peaks, et venest ära saada, for good.
Autosõit koju vähemalt oli positiivne. Ja kuni Kätuni tundus, et see jääbki ainsaks positiivseks asjaks terve päeva peale. Siiski mitte, aga sellest hiljem.
Mul polnud netti. Mul oli vaja kirjutada terve lõik Remarque'i raamatu põhjal ja mul ei olnud netti, et endale seda quote'i otsida. Mu elu fave. Siiski panin Katy Perry Fireworksi mängima ja kõvasti ja peale paari korda hakkas veidi parem. Ja ma jätkasin muusika kõvasti kuulamist, samal ajal muid asju tehes. Ise muide ikka veel pettunud ja kurvavõitu ja natukene solvunud. Aga siiski sain hakkama. Olen elus, nagu lugeda võite.
Maret tuli ja temale tuli nett. No ma rottisin selle talt mingi aeg ära, aga jah... Nüüd siis selle peale, miks ma ei kirjuta kurjal toonil, ega mitte midagi vihast. Olen siiamaani neutraalne püsinud. Enda jaoks vähemalt. Igaljuhul karjus Maret mu toast:"Kätu!!"
Küsisin:"Mis Kätu?"
Emme:"Ihhi-hihhi-hahha-hoo!" Mu telefon helises. Ma mõtlesin, et mismõttes Kätu, et misasja, ma pole ju msni logind. Ja siis Kätu:"Mine nii ruttu kui saad..." ma mõtlesin, et telekast tuleb kuskilt midagi, "...ForumCinemas kodulehele!"
"Mis seal on?" küsisin, endal pinge natukene kasvamas, sest ma aimasin, mis sealt tuleb, kuigi ma seda nii kiiresti ei oodanud.
"Piletid on müügis!" Holy shit, kuidas ma ekstaasi läksin. Ausalt. Ma ei mäleta, mida ma ütlesin või mida Kätu ütles või midagi, aga ma mäletan, et ma j0oksin mööda tube edasi-tagasi, sest et emme ja Maret vaatasid mind imelikult. Kui kõne lõpetasin, keksis Mattis suurestoas peaagu samamoodi nagu mina. Jagas minu erutust.
Otsisin, ostsin, printisin. Te ei mõista? Mõistke siis kunagi hiljem. (:

Kätu, mis sa sellest arvad?
Tal pole väga palju Quote netis, sest tal pole väga verbaalne osa... Aga siiski...