at kolkah mongrel ve ani lo lir'ot at!

Nii ongi. Sa oled niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii valus värdjas, et ma võtaks isegi Kanne enne tagasi.

Ma vihkan kunstiajaloo lehte. See ei ole loogiline! Ma ei leia osasid pilte. Ma tahaks kellelegi peksa anda. Ma tahaks haigeks jääda, ära surra, minema kolida, ma ei tea! MIDA IGANEEEES!! Ma ei jaksa enam olla. Üldse. Tahaks natukene nutta.

at kolkah mongrel ve ani lo lir'ot at!
at kolkah mongrel ve ani lo lir'ot at!
at kolkah mongrel ve ani lo lir'ot at!
Mu lemmik lause. Rebeka väitis, et see tähendab, et sa oled värdjas ja ma ei taha sind kunagi näha. Kellele ma külln seda öelda tahaks? Hmm... Ei oska arvata. Kindlasti mitte sellele värdjale meie koolist. Ei.

Teine lemmik lause heebrea keeles on "At kara kan?" Meeldib seda Tairile öelda.

Ma tahaks elu. Sellega tuleb üks juba kasutatud pilt meelde:
Indeed I did. Võtaks küll ühe elu.

:D:D Kolm korda kirjutasin elu valesti. :D U asemele sattus kaks korda i. :D:D Rebeka. Naera palun koos minuga. :D:D

Ma tean, kus ma olla tahaks ja mida ma teha tahaks. Ma tahaks olla Rammal, vanaema juures. Ma tahaks panna selga sooja jope, jalga soojad püksid ja saapad, kätte paksud käpikud, pähe sooja mütsi, taskusse Lauri ja kõrvadesse soundtube klapid. Ma tahaks astuda uksest välja, karjuda natuke koerte peale, et nad koju jääksid, siis hüpelda porihunnikutest mööda suurele teele. Nautida asfaltit ja siis kõndida mäest üles. Vaadata, kui kokku kuivanud on tiik ja meenutada sealt vee toomist tomatite ja kurkide kastmiseks. Meenutada sipelgaid ja kogresid. Kõndida veidi edasi. Igaks juhuks vaadata postkasti. Kuid leida sealt eest tühjuse, sest vanema on ise lehed ära viinud. Vaadata kohta, kus veel eelmine suvi seisis lagunenud kuut, kus sees olid lehed, vaadata kohta, kus veel eelmine suvi oli kuivanud ja mitte väga sügav kaev. Igaks juhuks vaadata, ega keegi ole seda puud pmber ehitanud, kus otsas kunagi auto oli. Siis edasi kõndida. Võib-olla ronida kivile. Ja siis muretseda, kuidas sealt alla saada. Siis astuda veel mööda teed edasi. Jõuda sissevajunud keldrini. Vaadata seda ja mõelda juba mitmendat aastat järjest, et tahaks sinna sisse minna, aga ei julge, sest siis just kukuks raudselt need kivid sulle otsa. Siis kõndida veidi edasi ja vaadata kahe maja vahelt oranzikat taevast. Astuda veel veidi edasi, väikese kurvi peale ja seista suure rohelise maja kõrval ning arutleda, kas seal elab keegi või on see suvila. Et mitte imelik paista, siis edasi kõndida kuni päris tee lahkmeni. Ma pööraksin paremale. Otse ees ei ole minu jaoks mitte midagi. Paremale keerates küürutaksin natuke, et mitte põõsaokstega näkku saada. Veidi edasi kõndides vaataksin tagasi. Taas kahe maja vahelt läbi. Korraks. Siis vaataksin otse ette. Mäest alla paistaks minu sihtpunkt. Paremal on suur põld ja selle taga väikene metsatukk. Vasakul on lõputu väli. Kuid kaugelt paistab siiski metsatukk. Otse ees on näha, kuidas tee kaob metsa sisse. Aga see on kaugel. Ma tean, et sealt saab sügisel hea õnne korral pähkleid. Ma naeraksin lolluse üle, mida Toomas mulle kunagi rääkis, kui me väikesed olime. Siis astuksin edasi. Oma sihtpunktini. Kivihunnikuni. Ma vaataks seda heldimusega. Meenutaks. Siis hoiaksin tasakaali ja roniksin kivihunniku kõike kõrgema kivi peale. Oleks ettevaatlik, sest libe on. Ma vaataks natuke enda ümber ringi, istuks ühele lamedale kivile ja nutaks.

Naljakas. Ma ei oska enam midagi rohkemat öelda hetkel. Kuigi siiski. Sa oled värdjas ja võiksid perse minna. Ja nutta tahaks.