Life is like a book: what matters is how good it is, not how long it is

Hah! Eks üritage nüüd mind kätte saada. :D Lasin blokki reidi ja orksi. :DHah! Ma ütlen! :D No reiti ei old teil enamusel nkn ja orksi ma ei kasutand, niiet puudust keegi tunda ei tohiks.

Tänase päeva imelikeim isu võistluse võitsin mina. Miks? Ma tahaks istuda keset tuba ja süüa krõpse dipikastmega. Ja mul on kõht täis. Ja krõbsud ajavad südame pahaks. Aga ma tahaks ikkagi.

It's amazing what you can hide just by putting on a smile.

Ma vihkan ennast selle eest, et ma ei tegele uurimustööga, kuigi ma peaksin.
Ma vihkan seda, et opnoffice ennast üliaeglaselt lahti võtab. Selle aja peale oleks ma saanud endale kümme notepadi ja kaheksa wordpadi.

Üpris raske on viisakas keeles esitada blogiküsimusi. Ma ei oska inimestelt viisakalt küsida, kas neile meeldivad võileivablogid või mitte. Ma ei ole eriti viisakas inimene vist. Pekki noh.

Lohutan ennast ühe toreda lehega. Seal ei ole ka mitte midagi uut kirjas. ): Masendus tuleb peale ju sedasi. Teate, mis leht mind lohutab? stepheniemeyer.com Olen andekas, mis seal ikka.

Mul on vaja nii palju muid asju teha. Ma võiks teha mitut sünnakinki, pakkida sünnakinke, kirjutada sünnakinke, kirjutada uurimustööd, kammida juukseid, harjutada keemiat, lugeda venet, lugeda nelja raamatut, mis mu voodi all ootavad, magada, koristada, kirja kirjutada. Ma võiks isegi päevikut täita. Aga ei. Ma istun siin ja blogin. Pekki, ma armastan oma blogi. Ja blogisid üldiselt. Kuigi võileivabloginikud võiksid endale mõistuse koju peksta. A ma ei vingu. Tegelt ma kujutan ette, et siis, kui sa oled kolmkümmend on päris tore teada, et reede hommikul tõusid üles ja kolme minuti pärast sõid vorstileiba majoneesiga. Kindlasti on huvitav. Ja kui lased oma lastel lugeda, siis neil on ka kindlasti põnev.

Blogiinspiratsiooni ammutan Solitaire'st.

Carol, kes on ka üheteistkümnendik, oli see aasta juba kolmandat korda õpetaja. Oma esimeses koolis pidi ta kaheksandas ka olema, sest üheksandikke oli vähe. Siis oli ise üheksandas ja ma ei tea, miks nüüd üheteistkümnendas. Küsin. Lahkus. Teinekord.

Ma nüüd ei teagi, mida ma teen. Plaanin koduperenaisi vaadata. Seega torman pesust läbi ja peale seda otse tuttu. Ma loodan. Ja asju pean tegema. Screwwww.

Elu on ilus.