Vist ikka...

Vist ikka olen halb. Vist ikka olen teinud piisavalt halba. Miks muidu?
Teate seda väljendit "See on elu." ? Kes ei teaks, eks? Olenevalt siis keelest tevad seda kõik. Kui ma ütlen sulle "C'est la vie!", siis sa saad aru, mida ma mõtlen. Kui ma ütlen "This is the life," mõistad sa mind hetkega. Aga kas te ei ole tähele pannud, et kui keegi ütleb nii, siis ei ole asi hea? Kas te olete tähele pannud, et keegi ei ütle seda siis, kui sul läheb hästi? Miks ei tule keegi sulle ütlema "See on elu", kui sa lõpetad kooli heade hinnetega? Miks ei tule keegi ütlema sulle "See on elu" kui sa saad hakkama millegagi, millega sa arvasid, et sa ei saa hakkama? Miks mitte keegi ei taha sulle öelda "See on elu", kui sa tunned ennast nagu maailma kõige õnnelikum inimene? Miks peab selle lause kuulmiseks midagi halvasti tegema? Miks peab selle lause kuulmiseks keegi haigeks jääma? Miks peab selle lause kuulmiseks keegi ära surema? Mitte kunagi enam ära ütle mulle "See on elu." Mitte kunagi.
Ma seletan, miks mase teema, sest päris elus ma seda teha ei saa. Ma tean, et te ei saa aru. Ärge öelge, et te teate, mida ma tunnen, kui te tegelt ei tea. Eks? Te ei tea, sest te ei ole valinud ise välja ainukest musta lammast oma lambakarja. Te ei tea, sest te ei ole üritanud teda endaga leppima panna. Te ei tea, sest teie ema ei ole tulnud teile ütlema, et haige lammas boksi seina juures maas on see sama lammas, kelle sa ise välja valisid. Ära ütle, et sa tead, kui sa tegelt ei tea.
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas olla kurb või rõõmus. Ma olen kurb. Väga. Aga kas ma olen rõõmus? Ei kasutaks sõna rõõmus. Kasutaks... Ma loodan. Ma loodan, et kõik meie teised lambad jäävad alles. Ei taha neist ilma jääda mitte ühelgi moel. Kuigi põhjust lõpetamiseks on nüüd juba kolm. Ma loodan, et mitte ükski teine lammas ei jää haigeks.
Tunnen ennast natuke haledalt, sest kahtlen, et on veel paljusid meie seas, kes kirjutavad blogi samal ajal, kui vesi voolab. Ekraan virvendab mu ees. Jah. Olen kurb. Meeletult kurb.