Ma ei oska midagi öelda. Õigemini. Ma ei oska alustada. Jooksust... Vihmane oli ja ma olin õnnelik, et ma ei jooksnud. Selles suhtes, et vihmaga ei ole arvatavasti tore joosta. Paigaldasin ühele väikesele poisile kiibi, ühele mehele numbri, mitmele näitasin, kus on info, mitmele näitasin, kus registreeruda saab, jagasin üpris lugematul hulgal haaknõelu, jõin teed, korjasin topse, tšättisin Paide-Türi jooksjatega, tšättisin Marta ja Mariliga, kleepisin silte telgile, sõin kringlit, jagasin ümbrikuid, jõin vett, tallusin poriloigus, tšättisin veel saja teise jooksjaga, voltisin kilekotte, jagasin haaknõelu paarikaupa, tšättisin Kailiga, Rainaga ja Mänsuga, jäin Mänsu pildile, jäin ühele vidjolindile... Rohkem vist ei teinudki midagi. Looder, ma ütlen.
Kui ma oma vihmavarjuga topse korjasin, siis üks jooksja ütles:"Laena vihmavarju!" Mina:"Sorri. Ei saa!" Mitmed andsid topsi mulle kätte, ütlesin Aitäh, nagu viisakas vabatahtlik kunagi. Nii paljud jooksid peaaegu poolest Kirna mäest üles ja alles siis viskasid topsi maha. Nii paljud viskasid prügikasti kõrvale maha. Mul oli 2 identset numbrit. Identsete sünnikuupäevadega ja puha. Andsin ühe välja. Ta vist oli ennast 2 korda registreerinud. Normaalne.
Rohkem ei oskagi midagi öelda selle kohta.
Rebeka. Miks sa mulle kell 1:20 öösel helistasid? Kas sa tahad sellest rääkida?
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar