Tunnistan, et olin Kristoiffersenist natukene vaimustuses ja pidin teda kõigiga jagama, kuigi ta ei ole minu jagada. Muidugi võtsin ma selle pildi, näitasin seda hommikul kiirustades emale, rääkisin sellest oma sõbrannale, oma vanaemale ja näitasin oma õele. Nüüd, et te aru saaks, millest ma räägin, kui te juba ei loe seda blogi, siis ma pean jagama pilti. Anna andeks, ma pean näitama kõigile, kui hiiglaslik saab üks tigu olla. Ma ei suuda... Ma ei suuda jätta jagamata midagi nii... Ma tahaks öelda nagu Owen Wilsoni tegelane ütles Ben Stilleri tegelasele filmis Night at the Museum:"Gigantor." See on nagu sõna, mis kõige paremini iseloomustab seda tigu, ma leian.
See tigu on nii suur, et selle pildi lisamine tõmbas mu blogimisekasti paigast ära. Ühest küljest ma vaatan seda pilti ja ma ei suuda lihtsalt vaadata. Ma tunnen väikest vastikust ja külmavärinaid. Teisalt aga... See on no nii kuradi äge!
Moving on. Mõtted ikka veel hiiglasliku teo juures. Võiks vist öelda siis, et vahetan teemat teokiirusel.. Hmm... Wonder....
Igaljuhul tegin täna esimese füsa töö. Tundus, et teooria läks paremini, kui see arvutamine. Okei, päriselt läks kümme korda paremini. Seriously, ma ei oska kuradi elektronide massi lahutada mingist arvust, et leida tuumamassi, sest ma ei tea, kui suur on elektronide mass. Olen kohutavalt koba.
Ja tantsisime ka täna oma soovide valssi. No harjutasime. Ütlesin kohe oma tantsupartnerile, et valss ei ole kaks sammu ja kõik, vaid see on sujuv liikumine ja seal on paar teist sammu ka vahel. Siis ta vist avastas enda põlved ja et need liiguvad. Go figure. Ma ei vihanud meie tantsimist täna ja ma võin öelda, et ma isegi et naeratasin enda partnerile, kuigi ma ei ole tantsutundides just meeletult heas tujus tavaliselt. Aga jäin ellu täna. Olin rõõmsameelne.
Käisin vanaema juures ka täna. Rääkisin temaga üle kolme nädala vist normaalselt juttu jälle. Nii hea oli kuidagi. Vanaema on ikka nii tore omada. Sellist ka, kes kaks nädalat kuus ära on ja kaks nädalat kuus... Kuskil mandril ära on. Teda siis hetkeks näha... Päris tore.
Vanaema meenutas täna, et kui ma väike olin, siis mulle meeldis riidu minna. Ja mitte nagu, et kukuks kaklema või midagi, vaid et ma ei tahtnud tema juurest ära minna. Ei lasknud ennast riidesse panna ja keeldusin koostööst. Vanaema ütles:"Kas lähme riidu?!" Mina selle peale mingi kolmeaastase tatina:"Iidu!" Ise kuri. Seda ma iseenesest teadsin. Aga mis minu jaoks suht uudis oli, oli see, et emme mind siis kaks kuud vanaema juurde ei viinud... Vanaema pidi minul külas käima, sest ma ei tahtnud tema juurest ära minna. Haha. :D Mu ema reaalselt ei viinud minud vanaema juurde. :D See tundub nii ulme kuidagi. :D
Okei. Aitab. Pean magama minema. Homme on jälle jutlus teemal mida teha aasta aega, kui sa oled rott ja ülikooli sisse ei saa või ei taha saada veel. Vähemalt mina kuulan seda vist sellisena.
Miks on nii, et see on parem [imo], kui see:
Oh god, ma pean endale lähipäevil pumba ära ostma! Ma ei jaksa elada ilma rattata!
2 sisemonoloogi.:
Hahaha, väga kihvt :D Saladuskatte all võin öelda, et ta kasvab veel suuremaks :P
Ma ikka ei tea, mida tunda. Ühest küljest mulle teod ei meeldi, aga kui ta sul nii suur on ja veel suuremaks kasvab... Respect!
Miks sul ainult kaks päeva hiiglaslik tigu oli? :D
Postita kommentaar