I am right.

I've made up my mind.
Don't need to think it over - If I'm wrong, I am right.
Don't need to look no further - this ain't lust.
I know this is love, but...

Armusin Adele'i. Tema hääl on... Nii... Adele. Ma ei oska seletada. Ta lihtsalt on olemas. Ja ta on nii... Ma parem olen vait. Ma ei suuda niikuinii seletada. Pealegi ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Mõtlesin, et esmaspäeval joonistaks siis hoopis pildi, mitte ei kirjutaks kirjandit... Aga kas tohib olla 1000 sõna või rohkem? Hmm...

Mul oli veel midagi öelda... Näiteks meenus mulle nüüd, veerand üksteist, et ma pidin tegema valges pildi oma sünnakingist. Esimesest sel aastal. Ei teinud valges. Teen nüüd siis lambivalgel.
Sina võib-olla ei saa asja võlust aru. Mina saan. Liilian ütles, et nüüd on hea seda kohvrit laenata isikule A, kui ta seda kunagi küsib. Miskipärast tunnen, et kirjutades siia nüüd ta nime välja, reedan midagi... Mida ma ei tohiks või ei tahaks. Ma ei tea. Aga tegu on sama inimesega, kellele laenasin kohvri ja... Pikk jutt = sitt jutt. Aga ausalt öeldes... Ma läheks selle kohvriga praegu lambist kuskile... Rammale! Lihtsalt, et reisida oma kohvriga. Päris minu oma. Ma ei pea ütlema emmele, et ma võtan voodi alt kohvri ja arutama, kuhu ma asjad panen. Sest see kohver on päris minu! Lembit selle täna mulle ulatas, linnavana, Liilian ja Piret selle eest maksid. Nagu ma aru sain. Vabandan, kui kedagi välja jätsin, sest mu blogi loeb meeletul hulgal mu sugulasi.

Unustasin mainida, et Helena tegi minu neljapäeva hommiku väga rõõmsaks! Vääägaaa rõõmsaks! Saatis mulle sõnumi. Või neli. Soovis mulle ilusat esimest koolipäeva, nuttis, et ei saanud minuga olla, saatis tervitused issilt ja käskis mul targa pinginaabri valida, et ma saaks maha kirjutada ja elu oleks lill. Klassis istusin Maarja ja Kätu vahel.
Ma ei tea, miks ma sellest räägin. Aga... Ma kujutasin endale just ette, et ma lähen kirjandit kirjutama, ma tunnen end väga hästi, kirjutan oma kaheksasada sõna ja lahkun naeratades. Ma kujutan ette, kuidas kooli ees tunnen end sitaks õnnelikuna ja õhtul hakkan jooma. Okei, jooma ei hakka õhtul. :D Aga lihtsalt ma tunnen juba nüüd, et ma tunnen ennast vabalt.

Jätsin vahepeal oma asja unarusse. Ma ei tea, miks... Eilsesse posti see ei sobinud ja veel üks enne seda ma ei jõudnud. Ma ei tea miks...
Day 1 — Your Best Friend
Kallis Maarja.
Ma enam ei tea, millal või miks. See võis olla siis, kui me Jussikese üle naersime kuigi me kumbki ei tea enam, mida me naersime. See võis olla sellepärast, et me ühes majas elame ja igal hommikul koos kooli läheme... Okei, viimasel kahel aastal mitte igal hommikul, sest ma käisin tihti teiseks tunniks... Aga ikkagi. Miskipärast saan ma sinust aru poolelt sõnalt. Vahel ei pea sa midagi ütlemagi ja ma saan aru. Tead, vist, et olen selline inimene, kes ei surgi. Kui tahad, siis räägid, eks. Aga vahel räägib sinu vaikus minule rohkem kui ükskõik millised sõnad. Ma toetan sind igati ja muretsen sinu pärast. Võin ausalt tunnistada, et olen magama läinud, mõeldes viimasena sinu peale ja natukene südant valutanud.
Siiralt, Merilyn.

On veel inimesi, kellele ma saaksin seda kirja muide kirjutada. Aga ma ehk valin teid mõneks teiseks kirjaks. Kuigi ei tule enam seda võimalust... Aga ma kirjutan vaid ühe kirja ja seekord sai selleks inimeseks Maarja.

Mu seinal on surnud sääsk. Like! Miks? SÄÄSED ON KOHAL! Miks caps? Sest et ma armastan sääski! Miks? Sääsed = suvi mu jaoks.

Kirjutan konspekti. Tahad?