Ma ei suuda seda sõnadesse panna.

Seda tunnet, mis mind valitses, kui ma nägin eile öösel esimest korda oma venda. Ta oli siis kõigest tund aega vana. Ja ta oli ikkagi väike ja paljas ja roosa. Nagu päris beebi. Ma ei suutnud uskuda, et keegi, keda ma olen oodanud mitu aastat, reealselt üheksa kuud, on nüüd mul olemas. Naljakas on mõelda, et mul on nüüd väiksem õde ja väiksem venna.
Ma nutsin eile nii palju. Ikka tõsiselt palju. Helistasin natuke aega tagasi Toomasele. Ütlesin talle ka. Hakkasin jälle nutma! Vot nii õnnelik olen. Seda teksti kirjutan ka läbi pisarate. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi nutmise järele jätan. Peaks ennast kokku võtma. Aga ma ei saa! Tahaks kiiresti haiglasse juba. Mind ootab seal viiskümmend sentimeetrit inimest. Ta on nüüd päris inimene. Emme ei ole enam rase. Ta on nüüd kolme lapse ema. Mul on väike vend. Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk!