Splendid!

Täna hommikul oleks võinud teha võidu, kellel on kõige sitem olla. Ma oleks võitnud. Nina oli kinni, pea valutas, külma-kuuma lained käisid üle. Palavikku siiski ei olnud. Nüüd ma seda enam teha ei saa. Nüüd ma tunnen ennast... Kahtlaselt. Ma ei oska seda seletada. See ei ole päris õige tunne. Noh... Kindlasti on see tore tunne, aga see ei ole päris õige tunne. Ma arvan...

Tegin süüa. Kardulaputru. [Teeme võidu kelle eesti keel on viiem!] Maret tõstis endale. Ma võtsin külmkapist kaks tomatit. Läksin neid kraanikausi juurde pesema sõnadega:"Salatit ka."

Kaila! Helistasid mulle eile. Südaöösel avastasin. Mis tahtsid?

Ärkasin jälle öösel korra ülesse. Seekord ma saan aru miks. Seekord on see normaalne. Oli normaalne. Kui hingata ei saa ja pea lõhub otsas... Vist ikka on normaalne.

Ma ei tea, palju ma täna öösel magada saan... Ma loodan, et natuke ikka saan.

Ma arvasin, et ma kaotasin oma nimekirja ära. Õnneks mitte.

Ma tahaks pessu, aga ma ei taha enne minna, kui Maret tagasi tuleb. Siis ma saan ukse lukku panna ja rahus pesus olla. Kui rahus just aga... Põhimõte jääb.

Niiviisi ma ei olegi vist kunagi kodus olnud... Mulle tundub vähemalt. Ma mõtlen, et... Ma ei mäleta, millal ma viimati nii üksi kodus olin.

Okei. Ma ei suuda rohkem ümbernurga juttu ajada ja kui sa oled algusest siiamaani lugenud, siis ma arvan, et sa oled valmis teadma, et mu emme ja issi läksid kahekesti haiglasse. Tagasi tulevad nad sealt kolmekesti. Ma ei suuda enam ära oodata. No kammooon! Iga telefonihelin paneb südame hüplema. Ma ei suuda mitte midagi teha.

Emme enne, kui ta teadis, et minema peab:"Millise harja ma kaasa võtan?" Ma vaatasin teda nagu hullu. Mõne aja pärast:"Pane mulle ka ikka jäätist. Ma ikka tahaks." No jeesh! Ja siis jäätise söömise ajal:"Ma peaks Libero raamatut lugema." Omfg. Mul ei ole midagi öelda enam. Lihtsalt... Mitte midagi.

Mina oleks juba sündinud. Selle ajapeale oleks ma juba... Kolm päeva ja kaheksa minutit vana. A noh. Mis seal ikka.

Why do I find it hard to write the next line for I want the truth to be said!

Rohkem ma midagi ei ütlegi. Ootan oma õe koju ja siis hüplen pesust läbi.

Aa. Ei... Mul oli midagi veel öelda... Ahjaa. Mu uus parasiitsõna on hüplema. Erinevates vormides muidugi. A noh. Põhimõte jääb.

Esimene pilt on Rebeka blogist kunagi. Ma ei mäleta täpselt, millal.

Ma olen teadlik faktist, et pealkiri ei ole raamatust. Asjaolud nõudsid seda.