Jippi jee, jippi joo! Karujooki joo.

Pff... Rebeka tuli tagasi ja ma ei ole saanud KOLM PÄEVA!!!! oma blogis käia. Närvis? Mina? Ei!

Nutsin nelikend minutit selle peale:

Lamasime vaikselt teineteise kaisus ja vaatasime raagus puulatvade varje hämara palati heledal seinal.
"Morgan?" sosistas tüdruk veidikese aja pärast. "Kas sa kardad ka natuke?"
"Natukene," sosistasin vastu.
"Kas sellepärast, et sa pole varem surnud olnud ja sa ei tea täpselt, kuidas see on?"
"Jah, sellepärast," ütlesin. "Aga nüüd oled sina siin ja enam ei tunne hirmu."
"Siis on hea, et ma tulin," tähendas Mike.
"Väga hea," kinnitasin mina.
Väljas puhus tasane tuul, kiigutades oksavarje seinal edasi-tagasi.
"Venna?" sosistas tüdruk uuesti. "Ma kardan."
"Ära karda," julgustasin teda.
"Ma kardan, et ma unustan su ära... Vanaisa on surnud ja ma ei mäleta teda enam peaaegu üldse. Ma ei taha sind ära unustada! Ma tahan, et sa oleksid mul alati meeles. Kui ma suureks kasvan, siis ka, alati-alati! Morgan, kas sa jääd mulle alati meelde?" palus ta.

Pisar.Meil on külalised ja mul pole rohkem midagi öelda. (: Nautige mu järgmist vidjoüllitist. :D