Baby, it's cold outside? It's freakin' freezin inside!!!

Miskipärast on viimasel ajal mu blogi koosnenud sellest, kuidas, kui palju või kas ma üldse magan. Mõni inimene peab beebiblogi, mina pean uneblogi.
Täna puhanuna lugesin üle eilse postituse ja taipasin, et teie ei teagi, et esimese ja teise lõigu vahele jäi päris hea mitu-mitu tundi. Tõesti mitu.
Teise ja kolmanda lõigu vahele jäi umbes tund ja natukene peale. Istusin poollamavas asendis oma voodis, arvuti süles ja magasin. Kätu käis mingi hetk ütlemas, et paneb mul siis tule kustu. Ütlesin, et ei, et peangi praegu nii olema. Ja see ausalt on varem aidanud, et pool tundi vedelen silmad kinni, siis ei ole enam nii meeletut und. Aga no võta näpust.
Kolmanda ja neljanda vahele jäi kõige vähem aega. Mõni minut kuni pool tundi. Ei mäleta enam.

Viimasel ajal on üldse kõik väga segamini. Jään väga kergelt magama. Mingi aeg pidin arvutist panema muusika, et saaksin uinuda. Ja see võttis aega. Mul on youtube'i tehtud playlist ja see käis paar korda läbi, enne kui magama sain jääda. Nüüd aga... Nüüd aga ei kuule ma enam, kui teine laul hakkab. Samas on hetkel veel harjumus, et muusika peab mängima. Peaksin nüüd proovima, ehk saab ka ilma. Aga raske on loobuda. Harjumus on ju sees.


Olgu. Nüüd on jälle esimesest kahest lõigust väga kaua möödas ja seekord olen jälle asjalik olnud vahepeal. Oli mu esimene tööpäev, hängisin Kätuga, nüüd tahan jälle meeleheitlikult magada. Proovin seekord vaikuses. Naabrid üle kahe kuni kolme seina panevad niikuinii kolme eest pidu, jääb vaid loota, et nad head unelaulu lasevad.