Korras-korras

Kurat.

Täna ärkasin vara. 7:50 on vara minu jaoks. Ja sinu jaoks ka, ma loodan.

Eile õhtul/öösel kirjutasin, kui tore on, et näed unerütm hakkab paika saama, et südaööpaiku uni tuleb. Nii hea, et ei ole enam hommikul nelja-viieni või koguni kümne-üheteistkümneni üleval! Nii hea, et saan päeva kasutada nii, nagu päeva kasutama peaks! Nii vahva, et kui silmad lahti teen läheb väljas aina valgemaks, mitte pimedamaks! Nii tore!
Ja siis ärkan unenäost üles, üritan end magama sundida, ei suuda, vaatan kella: 7:50 ja kirun end maapõhja. Ja ma ei olegi hetkel rohkem magama jäänud. Toas on endiselt külm. Istun siin ja mõtlen, et peaks ehk minema ja sööma midagi. Paar tundi juba üleval oldud ja isu hakkab vaikselt tekkima. Ja samas tahaks poodi. Sest on millegi muu isu. Ma ei tea, mis isu mul on, ma ei tea, kas mul seda kodus oleks, aga mul on millegi muu isu.

Ja tüüpiline mina. Ei suuda keskenduda ühele teemale, paneme siis ühte lausesse kolm erinevat teemat, sest kuidas sa muidu blogid, eksole.


Fast forward to a few hours later.
Käisime Kätuga poes, ostsime sushimaterjali ja tegime kooki ka. Ja nüüd, peale Game of Thrones'i ühe osa vaatamist olen kell üheksa õhtul nii kohutavalt väsinud, et ma reaalselt jään magama. Sest mida paremat mul ikka teha on. Kuigi on teha umbes kolmsada asja.
Pilte toidust ja oma arvamusi amishitest jagan homme. Täna ma reaalselt lähen enne kümmet magama...

(Mõne pildi jaoks võid kiigata mu tumblrisse!)