Aga et nii raske... Nii raske, et ma pigem olen öö läbi üleval ja vahin asju, mida ma juba korduvalt näinud olen, selle asemel, et blogida? Ma teadsin, et ma sean endale suht lõksu, kui ma luban, et blogin päevas korra... Ma teadsin, et mingi hetk see läheb pekki, aga et nii alguses? Et ma juba venitan päeva pikemaks? Oh well...
Minu jaoks on täna alles 11. Ja kuigi mul oli plaanis magama minna, et normil ajal üles saada, siis - like that's ever gonna happen!
Täna oli kohati hea päev ja samas nagu mitte üldse ja samas täiega. Nii palju emotsioone aga samas nii emotsioonitu. Alati, kui kodu poole liigun on mul südames soe tunne, et mul kodus üks Kätu on. See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on Kätu, kes Carolilt siidrit rotti laseb, et me siis koos juua saaksime. See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on Kätu, kes tahab mulle K-Pop videosid näidata, sest need on naljakad. Kätu teeb mind nii õnnelikuks!
Oeh, ma parem magan natukene. Enne kui lähen jälle Caroli juurde alkoholi ja cupcake hävitama... Oh god, I love my life and hate it at the same time. (:
kas keegi teab mõnda rassisti v? oleks üks kiire küss
3 päeva tagasi
2 sisemonoloogi.:
Sina lasid Carolilt siidrit rotti :D Aga jah, forever näitan sulle kpop videosid ja teen sind õnnelikuks :D
Praemuna, I'm out, bitches!
*I love you, baby, I'm not a monsteer!! lalalala*
SINA! :D Mina oleks võinud need sinna ka jätta. :D
Oh sind...
Postita kommentaar