Nesting.

Loen viimasel ajal palju blogisid, olen seda vist maininud. Miskipärast on neist päris paljud beebiblogid. Alles sai üks neist blogijatest titabeebi ja teised räägivad oma kolme-neljakuusetest beebidest. Ja siis olen mina. Lastetu, mehetu, üldse mitte õnnetu!

Ma ei tea, kas te olete teadlik, mida tähendab sõna "nesting". Põhimõtteliselt tähendab see beebile koha loomist, et emal saaks tekkida beebiga justkui mingi side, et kui ta tita peakski koguaeg temaga olema. Et ta peabki olema selles korteris ja need asjad peavadki seal olema.

Mina nestin ka. Aga ma ei saa beebit. Endiselt lastetu, mehetu ja endiselt üldse mitte õnnetu! Aga mida mina siis nestin? Nestin Kätu und. Teen endale pesa, et Kätu saaks magada nii, nagu Kätu magama peab - häirimatult ja rahulikult. Ilma, et ta tunneks, et keset ööd ma üritan läbi seina tungida, olgugi, et ma ainult keeran end ja põlved/küünarnukid/jalad/pea käib vastu seina. Kätu tuppa kõlab see väidetavalt hullusti. Ma ei tea, ei ole seal olnud sel hetkel, kui ma ise vastu seina peksan läbi une.

Nüüd aga võtsin oma üleliigsel voodil jälle jalad alt ära ja panin ta vastu seina. Nüüd on mu voodi midagi diivanisarnast aga samas mitte päris. Pean sinna veel katte peale panema ja natukene ruumikorraldusega harjuma, aga algselt midagi väga hullu ei tähelda - saab elada küll!

Muidugi tundub mu sein nüüd meeletult tühi, sellega tuleb veel miskit ette võtta. Aga not to worry! I already have plans!

Mulle tuli täna külaline. Mu Helena käis minu juures! Tegelikult on ta Tartus tööl, mitte niisama lõbureisil. Aga ma võtan sellegi! Ma võtan ta mis iganes vormis enda juurde. Siis, kui ta käib mul külas söömas, siis kui me istume temaga hotellis, siis kui me jalutame linnas... Ma võin temaga ka ainult telefonis rääkida, ma ikka võtan ta endale!

Veider tegelikult. Ma olen Helenat päris hea mitu aastat teadnud. Ei teagi, kaua nad Toomasega koos on olnud, aga me hakkasime kohe läbi saama. Ja nüüd on ta minu Helena. Ja ma ei kavatse teda kellelegi kunagi tagasi anda. Sest ta on minu.

Hommik algas sellega, et nutsin, sest olin kurb. Vaatasin saadet - 8 Rules to Date My Teenage Daughter - ja nutsin. Kes ei tea, siis teises hooajas sai pereisa surma. Ja mitte lihtsalt, et isa suri ära. Ei. Näitleja sai ootamatult surma. Selletõttu pidid nad terve saate ümber tegema. Kui sarjas tegelane ära sureb, saab veel teha mingeid "tagasivaateid" või midagi sarnast. Okei, saab vaadata vanemaid osasid ja sealt midagi kokku panna, aga kui saates inimene sureb ja keegi teda igatseb, saab näitleja istuda näiteks voodil ja "teeselda" et ta on seal olemas, kuigi tegelikult kujutatakse teda ainult ette. Aga kui inimene sureb ja nad sellega seoses peavad tegema saate hoopis teistsuguseks ja siis on natukene valus vaadata neid episoode ja mõelda, et kui mitu pisarat olid kirjutatud scripti ja kui palju neid nii tuli, et nad lihtsalt tulidki...

Ja õhtul nutsin õnnest. Oh mind piripilli!