Teistest. Ja iseendast ka. Aga peamiselt Sinust!

Viimasel tänu sellele, et ise blogin ka rohkem (kuigi olgem ausad, ega ma midagi eriti ei tooda küll), siis tahan lugeda ka rohkem. Tahan lugeda asju, millest mulle mingit kasu tegelikult ei ole. Ja siis lähen teiste peale närvi. Sest ise tahan, ise loen ja ise närvitsen. Deal with it.

Mille peale siis nüüd? Viimasel ajal käib blogidest läbi väga palju sarnaseid teemasid. Olgu, eks loen ka mingil määral sarnaseid blogisid, ja teemad teinekord paratamatult kattuvad. Ja siis tuleb järsku terve hunnik postitusi, mis viitavad teisele ja kolmandale ja neljandale blogile ja kõik on tagajalgadel ja närvitsevad selle üle. Nüüd siis mina ka. Aga mina ei närvitse teemade üle, mis seal blogides kirjas on. Mina närvitsen blogijate eneste üle.
Siinkohal viitan ühele blogijale ja blogipostitusele, mis mul meelde tuleb, kui ma nimetan kedagi blogijaks.
Tagasi olematu teema juurde. Miks ma siis inimeste üle närvitsen? Miks ma ei võiks rahulikult istuda ja rääkida näiteks sellest, kuidas ma täna põrandat hakkan pesema ja hetkel pesu sorteerin, et järgmine masinatäis tööle panna? Miks ma pean siin istuma ja virisema inimeste üle, keda ma tegelikult ei teagi, aga kes mulle kohutavalt närvidele käivad? Eks ikka sellepärast, et ma olen kibestunud blogija oma kahe lugejaga (shout out to Eva & Kätu!) ja mul on kade meel, sest teiste blogid saavad klikke ja kommentaare aga minu oma mitte. (Ok. Joking, joking. Armastan oma kahte lugejat ja blogiks siis ka, kui neidki poleks!)

Bwah. Okei.

Mõnda aega tagasi hakkasin lugema beebiblogisid. Ei teagi, kuidas nad mu teele sattusid, aga sattusid ja no loen. Sealt edasi juhatati mind selle blogini, millele ennist viitasin ja siis ühele teisele blogile, millele ma viidata ei taha ja kuidagipidi erinevate sotsiaalmeediakanalite kaudu ka kolmandale blogile, millele ma samuti viidata ei taha. Ma isegi ei tea, miks. Kaitsen end? Säilitan kellegi anonüümsust, kes enda anonüümsusest ilmselgelt ei hooli?
Mõnda aega tagasi kerkisid üles kopeerimise teemad. Üks blogi jäljendas teist ja kolmas blogi jäljendas neljandat ja viies hoopistükkis jälle seda esimest. Kõik on kellegi koopiad, kõik on kellegi ustavad järgijad, kes kodus neile altareid ehitavad ja mingeid blogi-voodoo-nukke vorbivad. Ja kuidas süüdistatavad siis reageerisid? Läksid närvi! Nad hakkasid oma lugejate peale karjuma, kasutasid ebaviisakaid sõnu ja väljendeid ja selle asemel, et konstruktiivset kriitikat vastu võtta hakkasid nad kõike vastu ajama. Milleks?! Kui päris mitu inimest ütlevad sulle, et miski on teistmoodi, kui muidu, kas sa siis ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja asja viisakalt ära seletama? Sulle öeldakse mitme inimese poolt, et su blogi on muutunud ja sa ehitad mingi kaitsekilbi omale? Ei. Sulle öeldakse mitme inimese poolt, et su blogi on muutunud ja sa võtad selle info omaks. Sa seletad, et jah, tõesti. Mingil ajahetkel otsustasin võtta enda eeskujuks selle blogi nende teemadega. Mingil hetkel otsustasin, et kasutan korrektset grammatikat. Mingil hetkel otsustasin, et ma tahan kirjutada lilledest ja liblikatest, mitte oma masendavast minevikust. Võta see omaks! Tunnista, et sa oled muutunud aga anna teada, et oled siiski unikaalne ja muutus tuli sellepärast, et sina tahtsid, mitte sellepärast, et teised sundisid!
Veidi kurjaks ajavad sellised inimesed.

Ja siis ajavad mind närvi inimesed, kes igati end õigustada püüavad. Kahes blogis olen nüüd näinud, kuidas blogi autor kommenteeris midagi Facebookis mitte just kõige viisakamalt ja siis kui ta selle eest sõimata sai, siis kukkus kohe ennast õigustama! Tunnistan, olen minagi Facebookis sõna võtnud ja selle eest sõimata saanud, aga kui ma olen sõna võtnud, siis sedasi, et ma ei solva otseselt kedagi. Juhin millelegi tähelepanu neutraalses ja küllaltki viisakas vormis mitte ei hakka kohe inimeste peale karjuma ja ropendama, kui rumalad kõik on! (Siinkohal mainin ära, et kui ma olen kellelegi kunagi koledalt öelnud, palun vabandust, sa ei meenu mulle hetkel. Too konkreetne juhus välja, ma siis vabandan ja seletan!) Ja seda enam on hull siis selle peale kohe paanikasse sattuda ja tunda, kuidas inimesed sulle liiga teevad ja sind kiusata tahavad! Ole nüüd! Keegi ei taha sind kiusata, aga sa astusid võõrale territooriumile võõra jutuga lihtsalt sisse! Või kui on ka sinu territoorium, siis katsu jääda viisakaks. (Höhö. Seda nalja mäletate vä - 5a2... Get it? Viis-a-Kaks. Lolololol!) Ütle viisakalt, mis on valesti ja juhata inimene õige teemani, kurat küll.

Okei. Lähen ise ka jälle kurjaks. Ja hetkel ei peaks ma olema üldse kuri inimeste peale, kes blogivad. Vaid Elisa peale. Sest Elisa on oma faking netipulga kuradi oma kaardi jaoks ära lukustanud ja see faking masin ei tööta mu EMT kaardiga, kurat küll. Ja sellepärast ei pane ma pilte ka praegu kuskile.

Okei. Elasin end välja.
Näeme homme!