Liiga palju beebindust korraga.

Mulle meeldivad beebid. Mulle on alati beebid meeldinud. Tõenäoliselt jäävad ka igaveseks meeldima.

Eile hommikul vaatasin veel oma saadet - 8 simple rules. Kolmanda hooaja algus oli tol hetkel käes. Kuivõrd sari jälgib teismeliste elu ja teismeliste põhiline elu toimub koolis, siis oli ka sari suvevaheajal. See tähendas seda, et uus hooaeg algas jälle sügisest, uuesti koolist. Teise hooaja lõpus läksid lapsed oma rada. Bridget, vanim laps, läks Washington D.Csse, sest ta valiti klassipresidendiks ja ta veetis suve poliitika keskel. Rory läks koos vanaisaga Floridasse ja Kerry läks Euroopasse kunsti imetlema ja tegema.
(Esiteks on naljakas, et meie läheme Ameerikasse, teinekord ka täpsustame, et mis osariiki, aga harva. Aga Ameeriklased tulevad Euroopasse. Mitte Prantsusmaale, Itaaliasse, Inglismaale, Portugali. Ei. Euroopasse. Teinekord tõesti Pariisi või Londonisse, aga harva Saksamaale või Bulgaariasse - ikka Euroopa.)
Paar osa edasi ja Kerry järsku teatas, et ta kaotas oma süütuse kellelegi Brunole kuskil Pariisis. Ja sellest oli terve hooaeg paanika, et üks kuueteistaastane oma süütuse kaotas. Kõik olid tagajalgel, sest kuidas siis nii, et keegi seksib, eksole.
Ja mis veel eriti veider - miks oli see teema, mida kõik teadma pidid? Miks oli vaja Kerryl oma emale rääkida, mis juhtus? Miks oli ta emal vaja teada, mis juhtus? Olgu, ema ikka tunneb muret, et kas oldi kaitstud vahekorras ja mis kõik. Aga olgem ausad - tegelikult ei ole inimese voodielu (või selle puudumine) kellegi teise asi, kui selle inimese enda! Mina näiteks ei läinud esimese asjana oma emmele rääkima:"Näed, seksisin. Mõtlesin, et tahad teada." Milleks?

Okei. Sai see sari läbi, läks see teema mööda. Ja siis ma vaatasin ühte filmi ja siis teist filmi ja ma ei tea, mis hetkel leidsin filmi, mille nimi oli Pregnancy Pact. See oli tõsielul põhinev. Rääkis ühest koolist, kus rasedate õpilaste arv aina tõusis ja tõusis. Stiilis kümme aastat tagasi oli arvuks mingi kuus ja nüüd kaheksateist. Või midagi sinnakanti. Ja lõpuks hakati siis surkima, et miks nii paljud tüdrukud rasedad on. Kokkuvõtteks tuli välja, et üks tüdrukutest oli kogemata rasedaks jäänud ja siis naljatasid seal omaette, kui tore oleks neil kõigil koos lapsi kasvatada, et lapsed oleks ühevanused ja käiks samas klassis ja kõik oleksid ka parimad sõbrannad. Elu oleks nii vahva! Ja siis nad tegidki niiöelda pakti, et kõik jääksid järjest rasedaks.
See film tõstatas samuti paar küsimust. Näiteks - miks osades koolides aetakse peale täielikku seksist hoidumist ja rasestumisvastastest vahenditest üldse ei räägita. Eestis ma ei tea, et seda väga oleks. Peamiselt räägitakse meil ikka kondoomidest ja pillidest ja millest kõigest veel. Kuivõrd film toimus Ameerikas ja neil on seal osad kogukonnad väga tihedalt usuga seotud, siis tuli sealt sisse ka seda teemat. Nimelt on neil nagu mingi "school board" või asi, mis kooli eest põhimõtteliselt asju otsustab. Aktiivsed lapsevanemad, põhiliselt. Ühel sellisel koosolekul võttis kooli arst sõna, et olgem normaalsed - kaheksateist õpilast on rasedad, jagame kondoome parem. Nõukogu oli sellele vastu, sest kondoomide jagamine tähendaks seksi peale surumist. Kui jagaks kondoome, siis järelikult sunnid lapsi seksima. Mitte, et teadvustad seda, et nad seksivad ja tahad, et nad teeksid seda turvaliselt. Sellepärast tundis üks tütarlaps filmis natukene piinlikkust, kui ta tahtsi,e t keegi talle kondoome ostaks. Ta ei julgenud seda ise teha. Saate aru, kuhu meie ühiskond jõudnud on? Teismelised tüdrukud saavad pigem kõik suguhaigused või jäävad rasedaks, aga piinlik on kondoome osta. Tänapäeval saab seda muide ka netist teha, kui tõesti poodi minna ei julge. Kuigi mina ei näe asjas midagi piinlikku. Seks ei ole piinlik ja veel vähem on piinlik turvaline seks. Teate, mis on piinlikum? Piinlikum on minna apteeki, et osta SOS-pille. Piinlik on minna apteeki, et osta ravimeid mingi suguhaiguse ravimiseks. Kondoomid? Üldse mitte piinlik. Aga mida filmis noorte emade abistamiseks ette võeti? Kooli oli rajatud päevahoid. Lapsed tulid oma lastega kooli, hoidsid neid seal kuni ise tundides käisid ja siis viisid koju tagasi. Nad tegelesid tagajärjega, mitte ennetusega.
Kokkuvõttes seal filmis rääkis sellest, kuidas osad noored emad saavad hakkama ja kuidas osad ei saa. Rääkis sellest, kuidas mõned teismelised emad annavad oma lapse ära, mõned mitte, mõned jäävad lapse isaga kokku, mõned mitte. Mina olen näide sellest, kuidas emad saavad hakkama kui vaja. Sest et mu emme oli teismeline ja mu emme sai hakkama!

Ega ma sel hetkel pidama ei saanud. Järgmine film oli vaja kohe otsa vaadata. Mom at 16. Või midagi sellist. See rääkis ühe kuueteistaastase elust, kes lapse sai. Algselt oli plaanis ta lapsendamisele ära anda ja keegi poleks teada saanudki - isegi mitte lapse isa. Ja kui asi läks selleni, et oli vaja laps ära anda, siis nad ei suutnud. Tegid siis lepingu, et vanaema võtab lapse enda kasvatada, ema saab koolis edasi käia ja mis kõik. Üks asi viis teiseni, koolis saadi teada, et laps on tema oma, ta ise tahtis last endale tagasi, andis lapse isale teada... Lõpuks andis ikkagi lapse ära.
Ütleks, et see oli mingil määral neist filmidest kõige normaalsem. See oli... Kuidas öelda. Kõige loogilisem. Ja see oli ka ainukene film, kus mul emast kahju oli ja kus ma filmi lõpus pisara poetasin.

Sellega ma ei taha öelda, et ma oleksin noorte emade vastu või et nad ei saa oma lastega hakkama. Ei. Ma ei ole selles positsioonis, et kellelegi moraali lugeda. Aga ma olen selles seisuses, et ma olen kondoomide poolt. Jagage neid palun õpilastele. Rääkige ohtudest. Rääkige võimalustest. Ausalt. Seksist ei ole vaja teha mingit kapiteemat, millest keegi rääkida ei julge. Ma ei sunni kedagi nüüd seksima, aga ma sunnin teid kasutama kaitsevahendeid.

Okei. Elasin end välja. Kuidas sul läheb?