DON'T BREAK THE CHAIN 2014. Mis see endast kujutab? Mul on seinal kolm kalendrit käesolevast aastast, kõigil erinevad pealkirjad. Õigemini... Kahel on sort-of väga sarnased pealkirjad. "Totu- Blogspot.", "Totu- Tumblr." ja "Raamat". Seal kõrval on "Time". Blogidel on mõlemal ajaks 1 postitus või 1 pilt. Raamatul on üks peatükk.
Seletan ehk poindi ka lahti. Põhimõte on selles, et sa pead panema endale mingi eesmärgi ja siis mingi ajalimiidi. Charlie McDonnell (Charlieissocoollike) tegi aastal 2012 video sellest, kuidas temal see asi toimib. Enamus inimestel vist ongi nii. Näiteks trenni tegemine 20 minutit, mingi teise asja kirjeldus, mingi teine aeg... Igaljuhul pead sa peale selle ülesande tegemist kriipsutama maha kuupäeva, millal seda tegid. Põhimõte seisneb selles, et kõigepealt oled sa motiveeritud ja teed oma lubatud ülesannet. Hiljem tahad, et see ristikeste kett su kalendril jätkuks, niiet sa ei saa pooleli jätta.
Mina võtsin enda challenge'id reaalselt kui ma mõtlesin sellele, mida mina teha tahan ja mida mina teha saan. Ma ei tahtnud endale peale panna mõttetut survet. Tahtsin, et oleks lihtne. Mitte, et ma ei tahaks teha päevas 20-30 minutit trenni ja mida kõike, aga ma tahaksin seda alustada teistmoodi. Kui omal jõul midagi välja ei tule, siis muretsen lihtsalt uue lehe ja hakkan sunniviisiliselt tegema. See sõna tundus kuidagi karm hetkel... Sunniviisiliselt... Siis mõtlesin, et miks ma oma blogi siis sunniviisiliseks tegin? Kui ma ei taha seda teha, siis ma ju ei teeks, eksole? Sellega on selline lugu, et ma tõenäoliselt ei blogi iga päev. Võib juhtuda, et ma ei ole arvuti või interneti ligiduses terve päev või paar. Aga see tähendab seda, et ma üritan. See tähendab seda, et ma tahan oma blogidele rohkem tähelepanu pöörata. Kui ma siia otse ei kirjuta, on mul väike märkmik, kuhu kirja panna oma mõtted ja kui märkmikku pole, ehk on telefon, saab sinna ka paar sõna kirja panna.
Ja miks raamatud? Sest ma sain jõuludeks kolm ja pool raamatut ja ma tahan need läbi lugeda. Kui end sundida lugema, mitte internetis sihitult ringi kolama, siis ehk saan need läbi ka. Ja kui raamatu läbi saan, saan siia blogisse kirja panna, mis värk oli ja mida ma arvasin. Hetkel loen John Greeni Looking for Alaskat ja ma lihtsalt armastan seda.
Olgu. Astun praegu eemale. Tudun, olen asjalik... Näeme varsti!
Sunday Secrets
9 tundi tagasi
2 sisemonoloogi.:
I have a feeling, et ma tean, mis see "pool" raamatut on. And I feel guilty. Kind of. Nagu. Maitea. Tead küll, mida ma mõtlen.
Ma sain "ämmalt" kingiks ühe raamatu. Selline.. kergelt eneseabilik. Kuidas mitte olla mutrike suures masinavärgis vms. Idk. Ei armasta selliseid väga. Nii et feel free see ka läbi lugeda ja mulle kokkuvõte teha, et ma argumenteeritult seda maha saaksin materdada.
(raamat siin http://raamatupood.aripaev.ee/default.aspx?publicationid=45675F2C-E6A5-45A1-88F5-7DA31D8FB584)
Ära tunne end üldse mitte mingitki pidi süüdi! Ma olen nii õnnelik, et ma selle pooliku sain! Tegelikult ka!
Kuna olen selle raamatu kohta kuulnud nii head kui halba, siis on kergem ta enne läbi lugeda ja siis otsustada, kas mul on teda vaja või mitte. Ja mõtle, kui sa oleks andnud mulle terve raamatu ja mulle ei oleks see meeldinud? Mis siis? Siis oleks minul piinlik!
Sinu raamatust rääkides siis... Mulle ka tavaliselt sellised raamatud ei meeldi. Aga kuivõrd ma olen nõuks võtnud raamatuid lugeda sel aastal, siis mine tea! Ehk laenan sinult kunagi seda, et sa seda argumenteeritult maha saaksid materdada. (:
Postita kommentaar