Frozen!

Filmist rääkisin küll paar päeva tagasi, aga tundest räägin alles nüüd.

Teed hommikul äratuse peale silmad lahti. Toas puhub tuul. Kõik aknad on kinni. Hambad valutavad, sest külmast oled neid kramplikult kinni hoidnud. Lisaks soojale tekile on keha vastas fliis, mis igal tavaliselt ajal meeletult higistama ajab. Kaalud näoga kausist söömist, sest muidu külmuvad käed ära. Nuuskad nina ja mõtled, et peaks teed tegema. Võtad õppematerjalid lahti, oled keras oma katete all, järgmise lehe keeramiseks teed välkkiire liigutuse, et külma teki alla ei pääseks. Tee ei ole lahendus, sest seda tehes jäätuksid ära ja lõpptulemus oleks ikkagi sama.
Tunned, et tahaks end pesta, aga ei julge, sest kardad, et muidu juuksed lähevad härma. Õpid veel ning otsustad natukene blogida. Poole blogimise pealt leiad, et radikad on leiged - vist köetakse. Toas on ikkagi tunne, nagu tuul puhuks. Endiselt oled räpane.

Välja minnes panen dressid ja paksud püksid. Ja põlvikud. Ja villased sokid. Ja dressika. Ja kaks paari kindaid. Mütsi ei pane, sest pohyolo.