Hoping for the best but expecting the worst.

Siit tuleb siis minu lühijutt. Ma ei hakka järjekat tegema. Ja lõpus kommige kindlasti kõik mind, kuidas ma olen vapustav kirjanik ja kuidas ma peaksin seda juttu edasi kirjutama ikka ja siis selle veel raamatuks tegema... Rohkem ei tule meelde, mis tavaliselt selle kohta öeldakse. Ma kõigepealt söön veel natuke kommi tegelt. :D

Ok. Me lähme metsa seeni vaatama. Hiljem teen oma jutu. :D

Edit. (:

Enne kui alustan oma vapustavat juttu, mida te kõik armastama hakkate ja tahate, et ma raamatu kirjutaks ja kõike seda, mida ma juba üleval mainisin, esitaksin mõned küsimused.

Arvake ära, kes käis ämbri ja väikese kilekotiga metsas seenel ja sai mõlemad seeni täis? ... Ma parem teen sellest ise-küsin-ise-vastan rubriigi ja vastan. Ma ei tea. Vb keegi läks, vb keegi tuli. Kes teab! Mina mitte.

Arvake parem ära, kes läks metsa seenele ämbri ja väikese kilekotiga ja tõi litri mustikaid? That's right! Meieeee! Mine, kui palju mustikaid oli! Me lihtsalt ei viitsind korjata. Muidu oleks rohkem saand. Khuuul!

Arvake ära, mis li positiivseim osa minu päevast? Ma arvan, et seda on natuke raske arvata, sest ma ise ka ei jõudnud muule järeldusele, kui see, et ma hommikul üles tõusin. Ma mõtlesin selle peale kunagi autos. Aga ma ei suutnud välja mõelda, et mis ikkagi oli see kõige positiivsem osa.

Lõpetasin raamatu lugemise. Päeval Marina Picasso - Vanaisa. Ja natuke aega tagasi Anna-Maria Penu - Minu Hispaania. Hispaania raamatus oli üks küsimus, millel mina ei oska ikka veel seisukohta võtta. Seal ta rääkis, et Hispaanias võib kolmel juhul aborti teha. 1. Vägistamine. See oli mingi... 12. nädal vist... 2. Lapse tõsine väärareng. See oli minuarust 22. nädal. 3. Oht ema tervisele. Sellele ei olnud nädalaid antud. Ja siis ma mõtlesin. Kas mina olen abortide poolt või vastu? Ma ei suuda selgusele jõuda, sest... Kas meil on vaja siia ilma lapsi, keda emad tegelikult ei ole tahtnud? Kellel isasid ei ole, sest isa oli üpris suvaline joodik, kes vägistas naise? Kas meil on vaja lapsi, kellel on tõsine väärareng? Kas meil on vaja juurde veel paari orbu, kelle emad surid sünnitusel, isasid pole? Kas meil on vaja lapsi, keda emad annavadki niisama ära või jätavad kuskile tänavale? Vist mitte. Sellistel hetkedel olen Pro-Choice. Aga. Kas meil on vaja vastutustundetuid naisi, kes ei mõista vahekorras olles kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Sellistest saavadki need, kes oma elu jooksul teevad mitmeid aborte, sest ei nemad ega nende kaaslased ei ole lapseks valmis. Kas on ühelgil arstil õigust lõpetada elu? Sest ometi on loode siis juba veidi inimese moodi. Tal on käed, jalad, pea... Ma tean, ma guugeldasin. Kujuta ette, et oled vaikselt kaitstud kohas. Ütleme oma kodus, oma voodis, oma teki all. Ja siis keegi tuleb ja imeb su aju välja. Siis ootab paar tundi, kisub su kodust välja ja siis viskab su kuskile prügikasti. Sellistel hetkedel olen Pro-Life. Otsusta siis!

Kergemate teemade juurde.

Huvitav, kas ma oskaks paellat teha? Kuidagi isu tuli peale. Ma pole seda kunagi söönud. :D

Minu ja Mareti vestlus umbes tund aega tagasi. :
"Lugesin läbi kaks raamatut. Üks oli vapustav."
"Kumb?"
"Marina Picasso - Vanaisa."
"Millest see räägib?"
"Picassost."
"Kes ta on?"
*Vaikus*
"Kas ta on mingi luuletaja vä?"
*Vaikus*
"Ainult üks kuulsamaid maalikunstnikuid."
"Aaaa! See!"

Jessas, Maret!

Teen oma jutu üpris lühidalt.

Josephine ärkas oma toas üpris vara, et jõuda kooli. Ta elas äärelinnas ja pidi kooliminekuks bussi võtma. All korrusel toimetas tema isa. Ema oli tüdrukul juba aastaid surnud.
Josephine läks kööki, jõi tassi kohvi, sõi paar saia ja läks bussijaama. Läks paar minutit mööda, kui buss tuli. Josephine astus bussi ning kohe nägi ta oma tavapärasel kohal kedagi poissi, kes kuulujuttude kohaselt elas kaks bussipeatust eemal kollases majas oma ema, isa ja väikese õega. Tema nimi pidavat olema ja Carlos Manuel Juenita de la Vargos ja ta pidi olema 17 aastane. Jutud käisid ringi, et ta pidi astuma samasse kooli, kus Josephinegi käis, kuid kaks aastat vanemasse klassi.
Rabatud asjaolust, et keegi üpris tundmatu võõras, kellest keegi midagi ei tea istub tema kohal, otsis Josephine silmadega oma parimat sõbrannat Esmeraldat, kes istus kolm pinki nende tavapärasest kohast tagapool.
"Tšau!" teretasid tüdrukud üksteist üheaegselt. "Kes see poiss meie kohal on?" küsis Josephine huvitatult ja teeseldes, et ta ei ole kuulnud ühtegi kuulujuttu. Esmeralda rääkis talle nii palju, kui tema kuulujuttudest teadis. Varsti jõudis buss kooli juurde ja õpilased läksid maha. Ka tundmatu poiss läks nendega. Täpselt kooli ukse ees pillas Josephine oma koti maha. Kui ta seda võtma kummardus, vaatas ta, et keegi on selle juba tema eest üles võtnud. Kui ta tõusis, vaatas ta kahte sügavasse pruuni silma, mis hetkega varjutati mustade juustega.
"Sa pillasid oma koti," lausus poiss krigiseval häälel.
"Aitäh," kähises Josephine hääl. Ta köhatas oma kurgu puhtaks ja võttis oma koti. Siis sirutas ta poisile käe. "Olen Josephine Saar. Käin üheksandas klassis, olen viieteist aastane," tutvustas ta ennast. Poiss võttis ta käe vastu.
"Carlos Manuel Juenita de la Vargos, 17, 11. klass," vastas poiss ja naeratas. Siis läks ta kiiresti kooliuksest sisse. Josephine vaatas talle minutikese järele ja jooksis siis garderoobi, et riideid vahetada. Esmeralda ootas teda juba seal.
"Ma olen armunud!" ütles Josephine vaikselt Esmeraldale ja istus pingile. Aeglaselt hakkas ta riideid vahetama. Varsti helises kell ja tüdrukud jooksid kibekiiresti matemaatikatundi.
Terve päev otsa oli Josephine väga unelevas tujus ja lootis taas Carlos Manuel Juenitat näha. Kahjuks ta teda enam ei näinud. Talle jäi ka bussilootus.
Astudes bussi nägi ta Carlos't samal kohal, kus ta oli hommikul istunud. Josephine otsustas tema juurde astuda. Poolel teel tormas temast mööda kooli kõige ilusam ja litsakam tüdruk ja istus Carlose kõrvale ning suudles teda. Josephine tundis südames valupistet ning istus Esmeralda kõrvale kolm pinki tahapoole. Terve tee koduni oli ta vait kui sukk.
Koju jõudes läks Josephine kohe oma tuppa ning pani muusika mängima. Siis langes ta voodile ja hakkas lohutamatult nutma. Tunni aja pärast lõpetas ta nutmise ja tegi ennast korda. Tüdruk avas oma salapäeviku.
kallis p2evik!
t2na kohtasin ma maailma k6ige ilusamat poissi!!! tal on mustad juuksed, kahvatu nahk ja pruunid silmad!!! Ta nimi on Carlos Manuel Juenita de la Vargos ning ta on 17aastane. ta käib 11.klassis. ma armusin kohe 2ra!!! bussis tuli see meie kooli lits temaga ilastama!!! mida ma nyyd teen???!!!
Sulgenud päeviku, pani tüdruk ennast riidesse ning läks õue. Õues kohtas ta Tõnut. Tõnu oli veidi häbelik Josephinega rääkides, kuid lõpuks võttis julguse kokku ja ütles:"Josephine. Ma tean, et sa arvad, et ma olen natukene nohik, aga tegelt võiksid sa minuga kinno tulla küll. Kas sa tahad olla minu tüdruk?" Josephine oli sellest avaldusest veidi ehmunud, kuid oli siiski nõus. Mõne minuti pärast oli kogu juhtunu Carlos Manuel Juenita de la Vargosega unustatud ning ta tundis ennast Tõnu kõrval hästi. Õhtul kirjutas ta päevikusse:
kallis p2evik!!!
nyyd v6in kysida, et kes on carlos? masendusest peaaegu havatuna l2ksin 6ue ja kohtasin t6nut. ta on niiiii tore!!!! me oleme nyyd paar olnud juba kolm tundi ning mul on tunne, et varsti tulevad pulmad!!!

[kohustuslik osa:] Icc-icc. Ma ei lugenud üle seega võivad olla kirjavead. Ja kindlasti siis kriitikat ja kiitusi ja soovitusi kirjanikuks hakata.

:D:D Mulle tundub, et see lugu on parem kui varem minu sulest ilmunud "EPIC FAIL"

Edit. (:

Pidin lisama, et Carlose ja Esmeralda nimed mõtles välja Maarja. Esmeralda täisnimi on muide Esmeralda the Firefighter. Ka Carlose välimus on Maarja tehtud. Aint ma pöörasin enamuse ümber. Aint sügavad silmad jäid samaks. Lähipäevil peaks ilmuma sarnane üllitis ka Maarjalt, millele minul on au kirjutada ees ja järelsõna. Palun, lugege ka Maarja esikteost, kus seiklevad Vanillus Jäätisus ja Chuckus Norrisus.
[Andmed on algelised ja võivad muutuda]

[http://www.slate.com/id/2223486/]