Meil isegi vedas täna. Hommikul, kui meie kodust ära läksime, läks meil elekter ära. Ok. Veidi enne seda. Ja siis, kui me nüüd õhtul tagasi tulem, olime mingi 15 mintsa kodus ja siis tuli elekter tagasi. Natsa ikka vedas ka meil.
Teeme võidu, kellel on lahedamad filmid arvutis. Oops. Ma võitsin juba. 17 again, HSM3, Another Cinderella Story ja Camp Rock.
Ma armastan rõõmsaid inimesi.
Kui ma oma printskriine ümber kirjutan, siis ma ei suuda ennast nii palju distsiplineerida, et vaataks ainult korraks, kas lause on sellest raamatust. Ma pean lugema veel kolm lehte edasi.
Just sellel päeval, kui ma lähen maale ja jätan telefoni koju, leian ma kodust ees 4 vastamata kõnet. Oleks mul see kaasas olnud, poleks keegi tahtnud helistada.
Kõik sünnivad. Peale Jassu, keda me kätte tahame saada.
Peaksin saama omale varsti uue telefoni. Mul on kaks, mis sobiksid ja ma ei suuda valida. Olen kahtlane, mis seal ikka. Ja muidugi on raskendav asjaolu see, et üks on Sony Ericsson, teine on Nokia.
Ma olen nii väss. Mõtlesin, et ma peaks koristama. Siis mõtlesin, et käiks pesus ära ja koristaks... A siis ma tahaks lugeda või telksi vahtida või midagi muud teha. Ma nkn ei viitsi koristada.
Huvitav... Kui inimene minuga ise juttu ei alusta, kas tal siis ei ole midagi öelda? Kui ma ise juttu ei alusta, kas mul siis ei ole ka midagi öelda? Ju vist. Sest kes niisama ilmast ikka viitsib rääkida.
Homme lisan vidjo. Homme tõstan also tuba ümber. Seekord siiski emme tuba, mitte enda oma. Enda oma alles tõstsime ümber. Vist ei ole hetkel vaja tõsta. Ja see tõstmine oli väääga tüütu. Parema meelega ei tõstaks seda ümber.
Naljakas, kui kõik minu eest ära otsustatakse. A ma ei kurda. Osade asjade puhul...
Tahtsin panna kirja ühe seikluse... Mis toimus Rammal, siis kui Toomase-Vanaema sünnipäev oli. [Lisatud on kaart.] Meil on traditsioon, et me lähme Vetka. See on üks maja meie majast veidi eemal. Läbi kopli minna. Mahajäetud ja lagunev maja. Me oleme käinud seal since the dawn of time. Ok. Noh. Niikaua, kui mina mäletan Rammal käimist, oleme me Vetkas ka ikka käind. Õhtul, kui juba meie maja juures lõke põles, otsustasime, et on õige aeg minna. Mina, Maret, Gerli, Karl ja Sten. Kui me minema hakkasime, siis mitmed küsisid, et kuhu me lähme. Ütlesime, et lähme Vetka. Meid hoiatati, et me kaevu ei kukuks. Kaardi pealt näete, et kui kasutada otsemat teed, siis see on üpris võimatu. Toomas arvas, et on liiga pime ja ma peaks kindlasti minema ja tema autost taskulambi võtma. Sten tahtiski võtta. Me arvasime, et ei ole vaja. Sten jäi koju ja ei tahtki enam tulla kaasa. Astusime okastraat aiast läbi, astusime üle elektriseerimata karjuse ning läksime. Kõndisime otse teed vetka. [Lilla joon] Üpris valge oli ja tead, ka tumesinise taeva taustal eristad sa puud, mida sa oled terve ome teadliku elu keset koplit näinud, metsast, mis selle taga on. Jalad said märjaks, jah. Rohi oli kõrge ja märg. Kohati oli kõrvenõgeseid. Ma ei tundnud neid. Siis jõudsime üle kopli. Seal oli teine elektrikarjus. Mina, vanim nagu ma olin selles seltskonnas, uskusin, et ega selles elektrit pole. Sest, et kui ühel sama kopli teises otsas ei ole, siis miks peaks sellelgi olema? Igaks juhuks tõmbasin jope varruka üle käe ja katsusin. Sekk läks mööda, ma tõmbasin karjatades käe tagasi, nägin elektrisädemeid ja valutasin oma kätt. Karl arvas, et ega see nii hull ei ole. Ma ütlesin talle, et ta parem ärgu katsugu. Irvitas mu üle. Siis ütlesin, et las proovib ise, kui mind ei usu. Arg, nagu ta on, ei proovinud. Kuna minu käsi valutas, ei tahtnud mina alt roomata, okastraadist läbi roomata ja vetkani kõndida. Teised soovisid. Läksime siis ettevaatlikult. Tee peale jäid mõned mullikate väljaheited. Siiski jõudsime vigastusteta majani. See oli suht räämas. Gerliga meenutasime vanu aegu, kui seal oli riidekirst, diivan, mitu kappi, aknad ja isegi kardinad. Kuna mullarid otsustasid just siis, et nad siiski tulevad ja uudistavad meid, siis meie seadsime end minekule.Taas roomasime läbi okastraadi ja elektrikarjuse alt. Maja juures põles tuli ja me nägime lõket. Kõndisime jälle otse teed koju. Jalad olid märjad, läksin istusin lõkke äärde ja hakkasin jalgu kuivatama. Siis tuldi küsima, et kuidas oli. Esimesele seltskonnale rääkisin meie imelisest seiklusest, kuidas me kõigepealt vetka saime ilusti, aga tagasitulemisega oli raskusi, sest kõigepealt me kukkusime kõik neljakesti kaevu, siis läksime koplisse, vajusime põlvini mutta, siis kõndisime kraavini, kraavist tulime välja ja taas leidsime end kaevust. Seejärel ei old me kindel, kuidas me saime pullarisse. Lihtsalt avastasime end pullarist. Sealt hakkasime ära tulema ja siis olime jälle kuristikus ja põlvini mudas ja siis läbi ime jõudsime koju. Jutustasin seda lugu kolm korda.
Siit loo moraal. Ämn... Pigem... Kui sa ikka lähtekohast sihtkohta näed ja vastupidi, siis on natuke raske keset puudeta koplit ära eksida. Jeesh. Muretsege vähem, inimesed.
Ja ega mul rohkem midagi öelda polegi...
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar