Naljaviluks maisitõlvikud.

Mõtlesin, et teen öösel ühe posti, aga siis mõtlesin, et pekki kah. Lisan vidjo parem.



Lisan ka väikse sniikpiiki järgmisest vidjost, mida te ei pea läbi vaatama, sest seal ei ole just palju inimesi, keda te teaksite. Aga see-eest on see kolme väärt laulu pikkune. (:
Paremalt vasakule ülemine rida. Tähendab... Vasakult paremale ja ülemine rida ikka. :D :Onu Priit, Ester, Lembit, Elmo, mu issi [Villu], Elvi, Viljar, tema süles Sten, Raili, tema süles Markus, mu emme [Helena] Jassuga, Margret, Rando, Marina, Reimo, Mina.
Keskmine rida. Vasakult paremale ikka: Linnavana [Irmgard], Kersti, tema süles Ingeri, Piret, tema süles Indra, Enna, Toomas [Hurraaa päevakangelasele!], tema süles Helena, Rainer, Lauri, Enelin, tema süles Robert, Rammavana [Sievi. Hurraaa päevakangelasele!], Sten, Maret, Liilian, tema süles Brittel.
Kõige esimene rida: Irral [Illar] ja Andrus.
Pildilt on puudu Karl, kes oli liiga lahe vist, et pildile tulla ja Villu ja Volli, kes olid liiga lahedad, et varem tulla. Vist sai kõik... Eips. Ma also ei tea, kus on Kerttu ja Gerli. Kokku oli meid peol 40,5 kui ma õieti arvutasin. Oodake hetk. :D Jap. 40 ja pool. Lahe, eks? :D
Muide. Meil oli kaks Steni, kaks Villut [Üks on tegelt Villem, aga kui KÕIK ütlevad Villu, siis vist kedagi ei koti] ja kaks Helenat. Kedagi teist vist ei old kaks...


Poor kitty. :D
Omg. Kujutage ette seda. :D Ma naersin ja tundsin tüdrukule kaas samaaegselt. :D
See lause ei käi eriti mu kohta. :D

Edit. (:

Ütlesin, et vidjo on kolme hea laulu pikkune. Eksisin. Nelja laulu pikkune. Natuke pikem veel. Peaaegu 13 minutit. Sisse panin kõik pildid. Selles suhtes, et oli halva kvaliteediga, siis oli. Keda kotib. Oli sada peaaegu ühe sama tegevusega pilti, siis oli. Ikka veel ei koti.

Otsustasin oma blogi eestikeelseks teha. Ma muutsin sada korda sõna "at" siin all sõnaks "kell". Karta on, et ei tulnud välja. Ütleks, et üpris värdjas. Aga ma ei ütle ka.

Kui ma omale kaks nädalat tagasi rohelisi teksaseid jalga proovisin, arvasin, et ostan ära, löön araks ja ei kanna neid enam. Mida rohkem ma neid kannan, seda rohkem ma neid armastan. Mõtlesin, et kuhu ma panen jalga rohelised teksad. Nüüd mõtlen, et kuhu ma ei pane jalga rohelisi teksaseid. Kui teil on mark käia mu kõrval, kui ma kannan rohelisi teksaseid... Teie probleem. Kui kellegil on midagi öelda... Ütle. Mind ei huvita niikuinii. Minu vaatenurk? Teksad võivad olla valged, tumesinised, helesinised, mustad, aga rohelised ei või? Sinu probleem. Minule mu teksad meeldivad ja ma kannan neid edasi.

Ma vihkan inimesi. Inimesed on õelad, ennast täis, vastikud, ülbed, okseleajavad, egoistid, kahepalgelised. Ma tean, et siin oli samatähenduslikke sõnu. Kuid kõiki halbu sõnu tahaksin kasutada kirjeldamaks, mida ma inimeste vastu tunnen. Ma ei tee seda siiski. Keegi ei pea ennast selle lõigu tõttu puudutatuna tundma. Ma tunnen seda iga inimese vastu. Ka kõige lähedasemate. Ka iseenda.

Khm, Villu. Koli jah sada korda siis ma ei saa sulle kunagi saata jõulukaarti. Normaalne oled, mees.

Jõulukaartidest räägin sellepärast, et detsembris on natuke raske osta 35 marki korraga, mis maksavad 5.50. See teeb... Arvuta sa. 192,5 krooni. Ei käi sellist raha korraga jõulude eel välja. Ei käi noh.

Ma tahan kunstiringi. Ma tahan käsitöösse. Ma tahan tuttu.

Mul on teised maailmavaated, kui sul. Ma ei leia, et blogi kirjutamine on mõtetu. Selle aja võtan sellest, millal sina vaatad telekat. Või oled orksis. Mina blogin. Olen sõltuvuses. Kohutavas sõltuvuses tegelikult. Ma ei te miks. Ma tunnen tetavat suurt vajadust oma blogi tihti näha. Ühe teise inimesega on ka teised vaated. Ma ei usu, et see mida sa teed on aus ja tervislik. Aga ma ei ütle midagi. Ma tean sellisel juhul lihtsalt enda peal võib-olla paremini paari aasta pärast.

Ahjaa. Kui peaks avanema võimalus, siis ma arvatavasti ei annaks kõrvakiilu ega ütleks, et ta on munn mees, nagu sa mul soovitasid. Ise tean, mis teen. Mul ei ole veel kaheksa kuud küll päris õigus teha kõike, mida ma soovin, aga siiski. Nii palju mõistust mul ikka peas juba on. Ja pealegi ei tule mõistus vanusega.

Gerli läheb esmaspäeval kooli. Ma ei suuda ette kujutada, et see oleks minu viimane vaba nv ja siis peaksin jälle 9 kuud orjama kuskil koolimajas. Ma ei suuda seda teha isegi septembri algul.

Üks öösse ei maganud hästi. Tõusin keset ööd ülesse, vaatasin Toomase ja Helena kappi ja mõtlesin, et kust me koju sellise saime. Ausalt. Ma arvasin, et ma olen omas kodus Paides. Haiglane, sest et sellel hetkel olin ma kahe ja poole nädala jooksul kodus maganud ühe öö. Üldse on täna kolme nädala jooksul teine öö kodus magada. Mu rekord vist... No Rammal olen ka ikka päris pikalt elanud, aga noh... See ei loe. Ramma on ka kodu. Oli on ja jääb alati.

Ma mõistan, et keegi ei mõista, mis siin kirjas on. Arvatavasti ei mõista aastapärast minagi. Tea, kas on vaja aastatki oodata. Hea, kui ma järgmine nädal mäletaks. Aga nüüd kuna ma mõtlesin sellele, siis ma arvatavasti mäletan seda kõike järgmisel nädalal ka... Ma ei oska seletada seda.

Huvitav, kas homme pannkooke saab? Hmm... Peab näitama üles initsiatiivi.

Kuidas saab olla, et ma tahan kuulata muusikat, aga mulle ei kõlba mitte ükski laul? Haiglane, kas te ei leia? Mina leian.

Tahtsin öelda, et Villu on Awesome, sest et talle meeldib ka Twilight ja ta arvab ka, et Edward on lollakas. Jippiajee.

Minu arust oli see 11 öö, kui ma tahtsin kuulata kenat laulu ja mu klapid läksid katki. 12. sai garantii aeg läbi. Arvake ära, kes on õnnelik ja nii hullult tahab osta omale uued klapid? Läheb raskeks arvamiseks, sest ma ei tea ühtegi sellist inimest.

Ma jätsin oma lemmikdressika Helena ja Toomase diivani peale. Masendus tuleb peale. Mida ma siis seni kannan? Ma ei taha midagi muud kanda äkki.

Lõik raamatust: Ott Arder võis ju kogu aeg kerge surina all olla, ent tema hiromandivõimed olid pehmelt öeldes hämmastavad. Kunagi Rujale modifitseeritud Juhan Liivi "Eile nägin ma Eestimaad" oli täpsem ettekuulutus kui Nostradamuse demagoogia ja Vigala Sassi häma kokku. See oli kakskümmend aastat varem suure visionääri poolt paari lihtsa salmi abil väljendatud põlvkondlik manifest. Ja see sai olla ainult tolle põlvkonna viga, et manifest nõmda trööstituks kujunes. Et need laiad ning siledad asfaltteed, mida mööda poolteistmiljonit ajaloo armutus keeristormis juhmiks raputatud inimest toonitud klaasidega keskklassi autodes oma karma suunas kihutavad, viivad Paidesse ja mitte Rooma.
Kena, kas te ei leia? Mina leian. Tänusõnad on ka sellel raamatul päris normaalsed.

Miks dp'd ei väljenda kunagi seda, mida mina tunnen? Miks on dp'd enamasti kurva poolse sisuga? Mina tahan äkki rõõmsaid, naljakaid, ilusaid. Aga ma ei saa, sest enamus on kas mingid kuulsused, kes tegelt on üpris mõtetud, mingid lapsed, või siis sisuga "I love you, you broke my heart, I'm gonna die now." Miks? Võib-olla mina ei soovi kariemosi dp'sid.

Maret tuletas mulle Ssõrmi meelde. Ma naersin.

Ma avastasin, et ma vüin joogita päris kaua vastu pidada. Aga siis ma ühekorra joon ja enam ei saa pidama. Ma ei tea, millest see tuleb. Aga janu on ikkagi. Piima tahaks. Olen imelik, mis seal ikka.

Kammisin viimati juukseid täna hommikul. Siis käisin pesus. Ei kamminud. Üpris õudne on. Ma vüidaks võistluse.

Üritan ingliskeelseid sõnu oma igapäevakõnest välja praakida. Olen eestlane ja räägin inglise keelt? Eestis? Miks? Seda ei ole tarvis ju ometi. Mitte kellelegi.

Minust on päris raske aru saada. Ma ei tea, miks see nii on. Ma ei saa ise ka endast aru. Ma ei tea, miks see nii on.

Mul on 78 ümbrikku. Keila-issi andis lootuses saada üks jõuludepaiku tagasi. Saab ka. Peakski kaardinimekirja koostama.

Kahtlen et keegi selle kunagi lõpuni loeb. Kui lugesid... Loodan, et oli põnev. Kui ei lugenud. Siis ma ei ütle sulle midagi, sest et sa ei ole siin maal.

(())