kolmapäev, 26. august 2009

Vägi hakkab raugema.

Blogipost algab minul pealkirjast, aga ma ei oska seda panna seekord. Kerge meeldetuletus eilsest ja sain omale pealkirja.

Kasutasin siis oma kingituse ära. Aitäh teile veelkord. Väga awesome oli mul. Naljakas on vaadata peeglist oma silmi, sest ma ei ole ripsmetušši juba mitu päeva kasutanud, aga ikkagi on mu ripsmed tumedad. Pidev värvi kivid.

Tahtsin kerge sõimulõigu teha aga siis mõtlesin, et kui sa ise tahad selline olla, siis ole. Mina ei viitsi.

Mõtlesin täna, et äkki ikka ostaks endale punased teksad kaa... A ma ei usu, et ma seda teen. Kuigi võiks... Nõu?

Rebeka. Mis päeval sa tahad/saad kinno minna? Ja kui sa ei viitsi, siis ütle. Ma võin vabalt üksi ka filmi vaadata. Tõesti ei anna keppida.

Teeme võidu, kes on kõige aeglasem blogija. Ups. Ma võitsin. Kell 15:18 hakkasin. Hetkel on kell 17:10

Ma räägin liiga palju iseendaga. See muutub imelikuks juba.

Mu käed on niiii ära kriibitud. Kohutav lausa. Jah. Ma tean. Sul on olnud sada korda hullem. Sul ükskord oli kaks kriimu käe peal. Kumbki mingi kaks millimeetrit pikk. Trikki tead? Ainuüksi mu vasakul käsivarrel on kriime 70. Paremal kõigest 23.

Maret sai oma õpikud. Päris masendav. Homme saame meie ja siis ma hakkan rämedalt paberdama.

Huvitav, kas ma blogisse ei saaks seda kenat Jake'i fonti vä? Hmm... Vist mitte.

Naljakas. Käisin juuksuris ka. Ma ei mäleta, millal mul viimati nii lühikesed juuksed olid. Natuke naljakas on, kui juuksed otsa saavad, kuigi nad veel ei tohiks.

Loen ka seda Madame Bovary't nüüd. Mind nagu natuke huvitab, mis edasi saab, aga... Dialoogi võiks rohkem olla. Nagu... Tõsist jutumärkides teksti. Ja ta kirjeldab nii kahtlaseid asju. Iseenesest kirjeldab kõike, aga kellegi riietusel peatub kauem, kui sündmusel. Mis asi see on? Moeajakiri vä?

Peaks tegelema ühe teise kingiga hetkel...

Pean a4 ümbriku ka ostma. Screw.

A davai. Selleks korraks mul midagi öelda enam ei ole, sest et ma otsustasin, et ma ei sõima. TQ veel aint.

Edit. (:

Lõpetasin, kui kell oli 17:32.

Tahtsin tegelt rääkida ühe naljaka loo, mida mu ema mulle rääkis. Kui me Margretiga veel väiksed olime, siis me olime vahepeal maal. Me olime alles tited, mängisime maas. Padjad olid ümber. Me olime kodjad ja ei suutnud üle ronida. Enelin ja emme rääkisid seal midagi ja jutu sees tuli sõnapaar "Pead padjale". Me panime mõlemad pead padjale. Emme ja Enelin ei saanud aru, et mis värk on. Mõtlesid, et see oli lambist. Siis proovisid paar korda veel. Meil olid refleksid panna pead padjale ja siis silmad lahti edasi vedeleda. Kergelt naersin.

0 sisemonoloogi.:

 

Blog Template by BloggerCandy.com